Harimatus on jube asi, ja eriti jube on matslus — st harimatuse pealetükkiv vorm.
Olen elanud Eesti eri maakondades, kuulnud inimeste omavahelisi jutte poe juures või bussi oodates, aegajalt ka õpetanud mõnes madalamas või kõrgemas koolis. Minu kaualaagerdanud üldistus on: inimestel puudub igasugune teoreetiline mõtlemine (teatavasti eristatakse Aristotelesest peale praktilist mõistust teoreetilisest ehk diskursiivsest). Kaua ei taibanud ma, miks see nii on, miks kliiniliselt normaalne, missest et harimata inimene ei suuda oma jutus siduda kaht lauset nii, et järgmine poleks eelnevaga loogilises või mõnes muus ilmses vastuolus — mis on selle põhi. Nüüd olen veendunud, et põhjus on fantaasia ehk ettekujutusvõime atrofeerumises enne, kui see on jõudnud arenema hakata. Ei olda võimelised mistahes konkreetset objekti nägema vähegi avaramas kontekstis. Ei olda teadlikud iseendast ega oma mõtlemisest ja suhtutakse maailma väikese lapse moodi.
Loogika põhineb abstraktsele mõtlemisele — olles ise puhas abstraktsioon — , see omakorda kasvab aga ettekujutusvõime pinnases. Ma kujutan ette, et kaks kord kaks on neli, ma ei saa seda reaalselt, aistiliselt kogeda, nagu ma ei saa üldse kogeda mingit ideed, üldistust. Meile püütakse ette maalida, nagu puudutaks fantaasia vaid kunstiinimesi ja muidu veidrikke, aga see on rumal vale — ettekujutusvõimet vajab igaüks, kes soovib välja kasvada väikelapse olukorrast.
Fantaasia arendatakse välja lapseeas, selle kaudu kogu õppimine tegelikult toimubki. Näiteks ilu õppimine. Ilu ei ole midagi objektiivset, asi iseeneses. Ilu asjad on puhtalt õpitavad ja inimspetsiifilised, väljaspool inimkultuuri kehtimatud. See on teatud koostoimereeglite mõju (kus „rahaliste võimalustega“ pole midagi pistmist). Ilu on haritud inimesele ja tahab pidevat treenimist nagu iga maksev haridus. Olles need reeglid ära õppinud, pakub nende toime naudingut, ja vastupidi, nende eiramine piina. Näiteks kui ma sattusin esimest korda Valgjärve alevisse (järgmisi kordi olen püüdnud vältida), siis see lausa vapustas mind oma inetusega; muidu ei oleks seda juhtunud, sest taolist jäledat maaproletariaadi-arhitektuuri näeb mujalgi, aga hinge teeb haigeks, et midagi nii jubedat on püstitatud niivõrd maalilise koha peale, künkakeste otsa muinasjutujärve kaldale. Pole võimalik, et ükski arenenud ilumeelega inimene suudaks Valgjärvel elada teisiti kui pidevas masenduses.
Edasi: kui me oleme saanud (laiemalt võttes) abstraktselt ja (kitsamalt) loogiliselt mõtleva noore inimese, kes mõistab ilu maailmakõiksuse suhtes subjektiivset, kuid inimrassi seisukohalt võitmatut šarmi, siis oleme materdanud maasse matsi algmed ning meil ongi olemas haritud inimene, ja kui lisame veel mõõdu suuremeelsust ja teise julgust, siis õilis inimene. Eetika oma laiatarbetähenduses on midagi, mida selline inimene levitab oma ümber, kiirgab välja. See vajab enda külge kristlust sama palju kui kass oma sappa tühje plekkpurke.
Üldise harimatuse taustal pole imestada, et pole justkui õieti avalikkustatudki, mida Jeesus tegelikult õpetas, milles tegelik kristlus üldse seisneb või peaks seisnema. Kristlik, st mäejutluse-eetika on üheselt mõeldud vahendina jumalariiki pääsemiseks. See maailm ei ole midagi väärt (ja oli kohe-kohe hukkumas, nagu Palestiina juudid Jeesuse kaasajal massiliselt uskusid; viimsepäevaprohveteid jutlustas iga nurga peal ning saabuv hukk pidi olema otsene, füüsiline, väljastpoolt saabuv häving, mitte metafoorika mingi hingeseisundi kohta), paranda meelt ja sa pääseb jumala- ehk taevariiki. Ei ole nii, et parandan mõnes asjas natuke meelt, teen paar annetust ja saan siis natuke jumalariiki (nt jõulumeeleolu näol). Ei — on kas kõik või ei midagi. Te võite, Kristuse järgi, teha mägede kaupa häid tegusid, olla maailma sümpaatseim inimene — aga kui te pole teinud kõike ettenähtut, st kui te pole „pöördunud“, siis te pole sõna otseses mõttes mitte kui midagi. Selleks, et olla üldse midagi, peate te saama selleks, mis Kristus on ette näinud; õige kristlane teeb kõik, ei põlga ühtegi vahendit, et seda saavutada. Hingi tuleb päästa nii palju kui võimalik. Kes väidab end olevat kristlase ja seda ei tee, on petis ja ainult teeskleb kristlust mingite teiste hüvede nimel. Ajaloolisest Jeesusest veel nii palju, et autentseks peetakse vaid tema (omavahel sidumata) mõtteteri, muu Uue Testamendi jutt on hilisem juurdekirjutus. Eriti tuleks teatavaks võtta, et Jeesus ei ütle ega osuta kusagil, et tema tarkusi tuleb näha süsteemse õpetusena, ja tema ise ei algata mingit missiooni ega raja ülemaailmset kirikut. Peetrusele öeldu on ainus sellesisuline koht piiblis (Matt. 16:17 jj) ja paigutatud sinna hilisema kiriku poolt (vt Encyclopaedia Britannica, Jesus: The Christ and Christology. ‘The will of God’ /Individual and social ethics/, viimane lõik). Mida ei saa, tema (n-ö poe juurest korjatud) jüngrite harukordset juhmust silmas pidades, talle ka pahaks panna (kuidas saab teisiti kui küüniliselt kõlada: Sina, Peetrus, oled see kalju, millele ma rajan... etc öelduna kellelegi, kes salgab su kolm korda järjest maha?!).
Ema Theresa ütles ühe intervjuu ajal otse ja vett segamata, kui intervjueerija tõstis esile tööd, mida too tegi vaeste ja viletsate vaevade vähendamisel, et vaevad ja nende vähendamine jätavad ta külmaks, ainus, mis teda huvitab, on hingede päästmine. See oli üks sirge seljaga naisterahvas, erinevalt Eesti luterlastest! Aga kuigi ema Theresa selles vastuses on asja tuum selgelt antud, ei osata või ei taheta seda tähele panna. Mõeldakse umbes, et no las päästab siis hingi ka kui tingimata tahab, peaasi, et teeb head! Aga see mõte ei ole adekvaatne. Ta vähendab kannatajate vaevu, sest selle kaudu pääseb ta oma ainumissiooni, (nõrga, tänuliku) hinge päästmise juurde. Kui ta leiab päästmise seisukohast midagi tõhusamat, hülgab ta heategevuse ja läheb sellele üle, olgu see mistahes. Mis tema usu seisukohast ongi ainuvõimalik, sest mingi gangreen, vähk või AIDS pole midagi igaveste põrgupiinade kõrval.
Aga siiski, on ka üks Eesti luterlik naisterahvas, nimelt Vigala kiriku õpetaja, kes on näidanud iseloomu. Jeesuse õpetuse spetsiifika seisnes selles, et erinevat teistest oma kaasaegseist viimsepäevaprohvetitest kuulutas tema siin-ja-praegu-usku, mitte Vana Testamendi surnud sõnade tuima täitmist. Just selle kaudu oli tulevik olevikuga ühendatud ja jumalariik käeulatuses (või, teise tõlke järgi: siinsamas). Elava Jeesuse kohalolu oli nii tähtis, et tal lasti kolm päeva pärast surma üles tõusta ja täpsemalt määratlemata substantsina meie keskele asuda. Vigala õpetaja on näidanud, et ta oskab hinnata olevikuhetkede tähtsust hinge(de)le — meie ees lahtirullunud minidraamas vastandub elav hetk surnud mateeriale, mille esindajaks muinsuskaitseamet nii de jure kui de facto ju on. Sel ajal kui Nõo kiriku õpetaja, ilmselt samal eesmärgil, ei osanud teha midagi targemat kui lasta kamp Horoskoobi laulude veterane oma pühapaika 'Korraks vaid ainult sain ma olla sinuga' kõõrutama. Kindlasti tõi see kiriku rahvale lähemale, vähemalt selleks korraks. Proovida tasub veel pornoseanssi — ma garanteerin, et see lööb numbrid lausa lakke!
Vigala õpetaja tegu on mulle sümpaatne, nagu mulle on sümpaatne iga hingestatud tegu selles põhiliselt alalhoidlikus sültjas rutiinis. Kuid kristlus ise ei ole mulle sümpaatne.
Niikaua kuni veebileht Religiooniõpetus üldhariduskoolidele paiknes haridusministeeriumi hooldusalal, võis olla suhteliselt rahulik ja lasta asjal veereda, nagu meil kõik veereb. Kuid momendist, mil see kolis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koduleheküljele, on küll põhjust ärevuseks. Ma just osutasin, mida tähendab kristlus ja õige kristlane. Me kujutame ette, mis on väikese lapse vaim ja psüühika. Ja kes ei tea, see lasku end lõdvaks ja mõelgu, millised kujundid, millised aistingud on tema mälus kõige elavamad, kõige sügavamal. Just: lapsepõlve lõhnad, värvid, hirmud ja rõõmud. Kas tahate sinna kummitusi lehvima? Programm on selline: 1. ja 3. klass on Valitud Piiblilood ja eetika; 4. klass Piiblilood ja kultuur (samalt veebiküljelt 1.3  'Õppeaine jaotumine kursusteks'). Ainuüksi sellest piisaks, et laps ära rikkuda (sest juba ulatatakse sulle paradigma, sealtpeale saab olla kas ainult selle poolt või vastu; keskpõranda, millele siit nurgast ja sealt nurgast kõik kokku tuleb, peaks ehitama millelegi neutraalsele, valentsitule — näiteks agnostitsismile ja David Hume’ile (kui saab piiblist lasteaiavariante, saab ka Hume’ist)), isegi tõeliselt erapooletu käsitluse puhul, mida aga EELK-lt küll oodata pole. Aga see ei ole veel kõik, sest edasi läheb: 7. klass: Religioon ja kultuur või Kristlik kultuur, ja 10. klass: Ristiusk ja kirikulugu. Ainult 8. ja 12. klassis nähakse, vähemalt nimetuse põhjal otsustades, ette midagi üldisemat.
Millist inimest tahetakse tulevikus näha: kas tugevat, oma asja eest võidelda suutvat inimest, kes seisab omal, mitte võõral kahel jalal, ja kogeb, otsustab ja vastutab ise, kannab ise maailma raskust, on n-ö gentle(wo)man, või keegi, kes algusest peale on kasvanud hirmus-lootuses, et temast ei sõltu niikuinii midagi, et ta peab vaid kuuletuma ja järele koogutama õpetusele, mille tegelik nurgakivi ja tuum „siinpool“ on alati olnud ANNA KEISRILE MIS KEISRI KOHUS — anna pankadele (mida kirikupalgalised on olnud nii usinad sisse õnnistama), anna laissez-faire'le... Ja seda kõike sandaale kandnud, tolmuste varvastega Jeesuse nimel! Või peab tõesti arvama, et nt Siim Kallas usub nanosekundikski, et tema pääseb taevariiki enne kui üks olgu või Eesti keskmisel toidukorvil elanud kaamel (st väga kõhn kaamel) on läinud läbi nõelasilma? No ei. Ikka KEISRI KOHUS on see, miks meie parempoolsed rahamehed korraga nii väga tahavad kristlust koolistada ja riigistada — et nende varandused oleksid kindlalt fikseeritud, et keegi midagi ei kobiseks ega kahtluse alla seaks, et rahval oleks pea langetatud ja kostaks vaid tasane palvepobin: Sinu tahtmine sündigu... Piinlikult selgelt paistab välja käsi-peseb-kätt skeem: teie kindlustate meie rahad, meie toome teid kolikambrist välja. Kuid see on see kohalik aspekt, mis kitsamas mõttes ajab mind marru, laiemas aga, kus kõik taandub võimuihale ja praktilisele mõistusele, millest inimkonna ajalugu peaasjalikult koosnebki, igav. Nii et tagasi teoreetilisele pinnale.
Siin on nüüd siis koht, kus tuleks järele mõelda, milline maailm, või tegelikult — kumb maailm on teile esmatähtis: kas see, mille pinnal te seisate, kus te oma aeda harite, või too teispoolne, milleks see siin on vaid abivahend ega oma väärtust iseeneses. Sellele küsimusele tuleb vastata kahemõõtmelises ruumis — kas üks või teine, sest see on praktiline otsustus ega kuulu eks-ühes-sisaldu-ju-ka-teist udude ilmastikunähtuste hulka, mis sobivad elukutselistele jutumeestele (ajakirjanikud, pastorid), kus makstakse selle pealt, kui hästi katab tekst mingit pinda, mis hädasti katmist vajab.
Kas päästa see, füüsiline maailm, on praegu selgelt praktiline otsustus — sajandil, mille keskpaigaks tagasihoidlike ennustuste kohaselt ületab inimeste arv 8 miljardi piiri. On ilmne, et juba 6 miljarditki on liiga palju — liiga palju selle bioloogilise tõu esindajaid, kes panustavad vaid üldisse looduse lagastamisse ega tee midagi selle taastamiseks (andke andeks, aga ei saa ju tõsiselt võtta kõiki neid roheliste rattaretki ja pidulikke puuistutusi, kus ühe puu peale tuleb neli kaamerameest) igapäevaselt — ei suuda käia paarigi bussipeatust jala, satuvad paanikasse ja saavad infarkti, kui nad mingitel uskumatutel asjaoludel on kõndinud omapäi sada meetrit suvilatagusesse võpsikusse ega suuda ühtäkki meenutada tuldud teed, ja neil pole kaasas nende GPSi, SMSi ja MSNi. Me oleme täiesti mõttetu koorem emakese Looduse kukil; küllap ta lõpuks leiab tee, kuidas meist lahti saada.
Nüüd olen ma jõudnud põhjuseni, miks ma kristlust ei salli — see on selle antropotsentristlik olemus, maailma kõigist monoteistlikest usundeist kõige antropotsentristlikum. Jumala- ehk taevariigis ei ole ühelegi teisele bioloogilisele liigile kohta inimese kõrval. Püha Franciscus on ristiusumaailmas väga marginaalne vennike ning ta tuuakse välja vaid strateegilistel kaalutlustel ja jõulude ajal koos teiste ehetega. Kui te olete otsustanud kristluse ehk jumalariigi kasuks, siis olete otsustanud oma lemmiklooma, oma lapsepõlve koera või kassi kahjuks, ja puud ei ole sugugi hellad velled. Neil ei ole tähtsust, sest neid ei saa päästa, kuna pühakirja järgi puudub neil hing (hing on üks kõige logisevamaid ja siia-sinna-valguvamaid mõisteid üldse , mispärast positivistlik traditsioon seda sõna ka väldib). Seega on kristlik ideoloogia väga mugav ülemaailmsele vabaturumajandusele, mis hävitab bioloogilisi liike kosmilise kiirusega ning piinab olendeid oma lihatööstustes ja laboratooriumides — ikka, et inimene võiks veelgi kosuda, veelgi kasvada, kuni on teostunud Vatikani unistus ja igast pursanud inimspermatosoidist on saanud röövikuna laastav ja õgiv inimene, kelle hinge saab jumalariigi jaoks päästa.
Euroopa postkristlikus ilmalikus ideoloogias võib aina näha kristluse rattaroopaid — küll marksism-leninism, küll neoliberalistlik parempoolne ortodoksia sisendavad meile, et me liigume muudkui tõusvas joones (progress) ajaloo lõppjaama, üldisse (materiaalsesse) heaoluriiki. Liikumisskeem ja saabuva õnne ainuobjekt, inimloom, on sama mis kristlusel, ainult et lõppvaatuse happy end on toodud taevast üle maa peale ja vaimust üle lihasse. Oluline ei ole vastu vaielda kristlikule või postkristlikule suundumusele, oluline on astuda välja sellest paradigmast, kus me vehkleme arutult ringi mingi tuleviku nimel, mis elab vaid mõnede peas, astuda välja aistitavasse maailma, kus miski ei arene mingis kindlas suunas, nt mingi hüve-olukorra poole, vaid lihtsalt areneb, teise sõnaga muutub, ning me ei tea seda muutumist hinnata enne kui retrospektiivis, ning tõdeda ajaloolisele kogemusele toetudes, et küllap langeb kord seegi tsivilisatsioon nagu langesid kõik teised enne seda, kuitahes heal arvamusel nad endast ka olid, ning et sõltuvalt sellest, kui ulatuslik on katastroof, võib see olla päris rõõmustav perspektiiv vähemalt mõnede looma- ja taimeliikide järelsoole.
Võibolla olin ma puu taga ja mind ei pandud tähele, kui käis üldine väljaajamine Eedenist, igatahes olen ma aegajalt ikka veel seal — kui mõni naabrite mootor või raadio ei plärise. Palju neid hetki ei ole, kuid niipalju siiski, et ma tean, mida tähendab olla üdini, põhjani rõõmus. Kas peaksin end kokku võtma ja pingutama selle nimel, et tunda end patusena? Mina ei tunne 7-t surmapattu, ma tean vaid üht: manipuleeriv vale, ja sellest olen ma vaba (aga mäejutluses valet muide ei taunita (mujal kui kohtus) — suurepärane eelpinnas kommertstegevusele ). Loodusest piisab mulle, niikaua kui seda harjunud kujul veel on. Ja kui tekib tahtmine mõelda millelegi puhtinimlikule, millel on mingi ülevus ja kurbus, siis ei tule mulle meelde mitte muistne Palestiina, vaid — olles eurooplane — Kreeka turg, kus olevat kõndinud ja õpetanud Sokrates, kes eelistas surma elule lollide seas, ja laternaga Diogenes, kes osutas samale defitsiidile. Ajaline distants on neid juba vajalikul määral mütologiseerinud. Mis puutub aga „esivanemate pärandisse ja selle tundmisse“, siis minu vanaisa, vana Must, artikuleeris oma pärandi juba ülemöödunud sajandil, ja see kõlas: „Pappi ja arsti ma oma majja ei lase!“ Ta elas kirevat, täisverelist, kreeka dramaturgiasse sobivat elu, ja oli surres üle saja aasta vana.

Ann Must,
pagan ja eksistentsialist

Detsember, 2005.
 

*    *    *

Ameerika sinised
 

See lugu tahaks, vähemalt mõneks hetkekski, pühkida maa pealt abstraktsioonid, kuid ei saa seda kasvõi juba seepärast teha, et koosneb ise samuti abstraktsioonidest — sõnadest.

VÕIMSAD ELAMUSED võivad inimest tabada kus tahes. Mina sain mõne aasta eest peaaegu õndsuse osaliseks Stockmanni kaubamaja ülemisel korrusel. Nägin seal üht värvitooni (kampsunil), mis enne, kui olin sinna juurde jõudnud midagi mõelda, oli äratanud mus peaaegu joovastava piiride kadumise tunde, ja mille põhjust ma ei taibanud tükk aega ka veel siis, kui mu emotsioonimälu ekraanile oli ilmunud kiri ameerika sinine.
Ameerika sinine ei kuulu samasse klassi pariisi sinise, napoli kollase ja muude taolistega, see on minu sügavalt isiklik mõiste ega oma teiste jaoks tähendust; pärineb see minu abstraheerimis-eelsest ajastust.
Eellugu võis olla umbes selline. Olin ilmselt 5 – 7-aastane ja minu kätte sattus välismaa ajakiri. Meil ei olnud kodus selliseid, ei olnud midagi välismaist, millega ma antud juhul tahan rõhutada, et ei olnud puhtaid, sügavaid värve. Kõik trükipildid ajakirjades ja värvid kangastel olid nagu mudas leotatud ja siis lohakalt loputatuna ära kuivada lastud (kodumaistel käsitöömeistritel kohtab neid siiani; millegipärast on ka import peaaegu eranditult selline — teine võimalus on lame kriiskav). Ja nüüd siis see ajakiri — oletan, et ehitusalane, sest isa üritas maja ehitada — ja seal ajakirjas see üks pilt (küllap reklaam): üle kahe lehekülje öine või hilisõhtune meri ja taevas nõukogude mudilast vapustavates (rohekassinistes) värvitoonides, ja mere kaldal kangelt naeratav pidulikus õhturiietuses paar — või ei olnud seda paari, võibolla see paar oli mujal, aga need värvid seal igatahes olid kindla peale.
Kuidagimoodi see pilt, selle pikk ja sage (või intensiivne) vaatamine kandis mu millessegi, mis erines täiesti mu harilikust olemisest. Esimese hooga ütleks, et see tegi mu täiesti õnnelikuks, ja sinna otsa veel paar efektset lauset (nad ongi juba moodustunud), mis mind minu tookordses olekus justkui paika paneksid. Kuid tähtis pole mitte mu praegune lausete produtseerimise oskus. Tähtis on, et ma ei mäleta täpselt, st ma ei saa tegelikult läbielatut oma mälust kätte, sest abstraktsioonid (sajad tuhanded efektsed paikapanekud inimkonna vaimuloos) on juurdepääsutee ummistanud.

NIISIIS, MA EI PÄÄSE läbi jäiga abstraktsioonidepuntra, millele ma ei suuda lahustajat leiutada, tagasi “ameerika sinise” juurde. Mis mul on siin käepärast, ja mis erinevalt “ameerika sinisest” (mis oli “ameerika” ainult sellepärast, et iga välismaine asi oli “ameerika” — hoopis tõenäolisemalt oli ajakiri saksa oma) on päriselt-ameerika, on Barbie-fenomen.
Mul ei ole raske ette kujutada, et kui mulle tolle ajakirjapildi asemel oleks kätte sattunud Barbie-nukk, oleks efekt võinud olla sama (sest kuigi ma siin väidan, et tähtsad olid pildi värvid ja mitte nood kanged ja ilusad modellid, võib see olla minu koolitatud ja manitsetud vaimu sihtotstarbeline mälu, mis mulle valetab, mis kustutab modellid kui ‘kommertsliku’, ‘kitšliku’, järelikult taunitava). Ma tahan öelda, et rõõm oleks võinud olla võrdväärne. Võiks olla, et mu –ismidest küllastatud mälu oleks nuku “ära unustanud”, kuid näiteks teatud spetsiifiliste roosade toonide nägemine üle mõne aastakümne oleks vallandanud mus samasuguse vabanemiselamuse, õndsa tunde avaruse kohal hõljumisest. Ma ei usu (usu küsimus), et viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel Harju tänaval üles kasvanud lapse rõõm oleks võinud olla ligilähedanegi õlgedest või kaltsudest nukku meisterdades või seda saades, kuigi sellega oleksid soodsatel asjaoludel kaasneda võinud teistsugused rõõmud.

NÄGIN KORD — Soome telekast, nagu ikka — dokumentaalfilmi mingist Aasia, vist Hiina noormehest-muusikust. Teatud eluperioodil avastas ta Euroopa heliloojad (põhiliselt saksa klassikud) ja sattus neist tohutusse vaimustusse. Entusiasm viis ta Aasiast ära õppima ja edasi orkestrisse, see oli vist Ameerikas. Intervjueerijale vastas ta oma kohalt orkestris, oma noodipuldi tagant. Intervjueerija küsis siis midagi umbes sellist, et kuidas siis nüüd on, kas siin koha peal asja sees olete ikka veel Euroopa kunstist sama vaimustatud. Ta kinnitas seda lihtsalt ja veenvalt, kuid lisas siis, nagu väiksemas kirjas ja sulgudes, et ainus, millest ta aru ei saa, on see tehnika (mängu tehnilise külje) tohutult tähtsaks pidamine. Ja lisas: see võtab ju ära rõõmu. Ja tõesti: mis mõtet on siis üldse enam mängida?
See tunne — rõõm — millest ta rääkis, pidi olema sama tunde otsene järeltulija, mis ta omal ajal Euroopa klassika kallale ajas. Põhimõtteliselt võinuks see olla ka mõni mängutoosi-Elisele või -Gute Nacht, Gute Nacht, mis orientaalse helikeele maailmas võis mõjuda ilmutusena. Aga võibolla mitte Elisele kui selline ise, vaid avastus, et maailmas on olemas hoopis teistsuguseid, seni uneski nägemata asju. Nüüd mängis ta muidugi juba ka Schönbergi ja Lutoslawskit. Kuid ilma selle tundeta ei oleks ta nendeni jõudnud. Tal ei oleks põhjust olnud liikvele minna. Ja kui see kaob, ei ole tal põhjust liikvele jääda — kui inerts kõrvale jätta.

TUNDSIN HILJUTI (see lugu oli juba suuremas osas kirjutatud) kahel lähestikusel ööl unes tunnet, mida ma iial varem ei olnud tundnud, ei ärkvel, ei unes, igatahes mitte oma teadliku elu jooksul. Ma ei tea, kas sel tundel on inimkeeles nimi ja kas see inimmaailmas on midagi tuntut või haruldast. Oletame, et see on täiesti uus kvaliteet. Sellisel juhul ma ei näe, kuidas me saaksime seda teada saada. Võib panna mulle klemmid keha külge ja jääda uut korda ootama. Kuid kui seda ei tulegi enam või tuleb kolmekümne aasta pärast? Ma ei kavatse elada kõik see aeg, klemmid küljes. Muidugi tekib mul kiusatus seda tunnet mingite analoogiate, metafooride abil kirjeldada, aga kirjeldus läheb suure tõenäosusega eksi, sest kirjelduse hetkel ei ole mul kirjeldusobjekti käepärast, mälu aga pole usaldusväärne, ja võimu haaravad sõnad, mõisted, sõnaühendid, hakates juhtima mõtet oma loogika ja seaduspärasuste põhjal, oma histooria jõul, mis on uuristanud meie kolpadesse terved suurlinnad. Nad teevad seda ka praegu ja seepärast ei saa seegi lugu jõuda oma eesmärgile, kuigi, kui hirmsa jõuga hoida ohjest, ei pea ta olema ka lausa rappa läinud.

Piinlik küll, aga sel lool on isegi MORAAL. Nimelt: võibolla ei maksagi nii väga kurta, et “(jutu)raamat kaotab oma tähtsust”, “noored ei loe enam (humanitaariat)”, ja et visuaalne tungib peale. Kuidas me saame nii kindlad olla, et kaotame rohkem kui võidame?
 

*    *    *
 

Eesti, talv 1998/99

Leidsin arvutist ühe oma joonistuse ajajärgust, mil olin katsetanud Paintbrushi võimalusi: kaugenevaid künkaid kujutavad kaared, kaugemate peal lühikeste vertikaalidega eri siniselt triibutatud metsaservad, ja ees, esimese kaare ääres, lühike jändrik puu, kauguste poole kaldu. Taust oli, eks lihtsuse mõttes, valgeks jäetud — ju see oli siis talvemaastik.
Ma mäletasin seda puud, ja mäletasin seda — pikale veninud — tunnet, mis mind tagant sundis teda joonistama. See puu elas (ja elab ehk edasigi) Välgi lähedal — Tartust Jõhvi poole mööda üht Eesti ilusamat maanteed — maatükil, millel asuv väike vana maja ja garaazhina kasutatav kuur kuulusid vähemalt tollal ühele ameeriklannale, kes töötas Riias mingis esinduses, ja kelle lapsed õppisid, kas mitte vahetuse korras, Tartu ülikoolis.
Puu oli täiesti tavaline vana kultuurõunapuu, ta sööbis mällu küllap ainult sellepärast, et ta taust oli nii lage, avar ja talviselt valge — ainult nagu tema pärast, tema esiletoomiseks loodud.
Ma elasin siis Tartu kesklinnas Postimehe vastas ja käisin peaaegu iga päev mõnd maamaja vaatamas — lootuses, et koht meeldib ja ma saan maja ära osta. Kuid ükski koht, mis meeldis, ei olnud müüa, vähemalt mitte mõeldava raha eest, ja vastupidi.
Võiks arvata, et kui integreerumisest piinatud inimene tuleb Lasnamäelt Tartusse Gildi tänavale elama, siis ongi ta juba peaaegu maal; igatahes võiks ta närv maha rahuneda. Aga nii see ei ole, sest neil, kes elavad Gildi ja Ülikooli tänava kandis, ei lase SABi masinad öösel magada. Nad ei sõida sealt mitte paar korda öö jooksul läbi, vaid saabuvad peale südaööd ja saalivad kõrgetel tuuridel hommikuni. Lume vähenemisele tänaval nad ei mõju, igatahes mitte proportsionaalselt lärmiga, mis nad toodavad, kuid maale-elama-minemise-soovile mõjuvad nii, et muudavad selle maaniaks. Kui lamada voodis puruväsinult, võimaluseta magada, ja kui laud ei ole päris, vaid kuidagi pool-kinni (selle avastuse, mis õieti vääriks patenti, tegin ma tagantjärele), ning sa oled täielikult millelegi keskendunud, hakkavad su silme ees voolama mingite senikogemata kaunite, seestpoolt kumavate värvidega pildid; objektid olid, tinglikult öeldes, geomeetrilised. Neid ei saa isegi kirjeldada, sest ükski neist ei olnud äratuntav, kuigi üks või teine asi vihjas piltidele, mida olin päeval tuhandete kaupa näinud auto akendest möödumas: detailid maastikest. Ainult tasapinnad, mitte kunagi kolmandat mõõdet.
See oli nagu mingi masohhistliku alatooniga orgia — öösel, kui ma hirmsasti tahtsin magada, aga ei saanud. Päeval, kui hääled olid rutiinsed ja konventsionaalsed, nägin ma toda vana õunapuud künka kallakul vastu avarat ja lahtist, aga siiski mitte üksluist tausta: ma ei tea, kas ma nägingi teda nii iseenesest, või kutsusin ta sihilikult välja kui mingi tootemi või ikooni.

Olin helistanud tollele ameeriklannale Riiga, kes sõbralikult ja selgelt teatas, et tal pole vähimatki kavatsust maja müüa, et talle seal meeldib ja et ta on hämmingus, et maakonnas keegi selliseid mõtteid arendab.
Kui sinna järgmine kord sattusin või õigemini end satutasin, oli majakest tõepoolest kõpitsetud, ja ta nägi juba üsna eneseteadlik välja.
Ma mõtlesin: ma annaksin kõik, mis mul on, kogu raha ja vallasvara peale, kui mul oleks see õunapuu nende kallakutega, kus ta resideerib. Üldse midagi muud ei ole vaja: et ma võiksin minna, istuda selle kallaku peal, niitmata rohus, selg vastu puud, või ka puust eemal, putukate suminas, tuuleiil kahisemas rohus ja lehtedes, mingi lind hüüab, teine vastab talle (aga lumi oli ikka veel maas, kui ma mõtlesin, nii seal kui Gildi tänaval),— ja et ma olen seal kohane, osa sellest. Mida inimene üldse veel tahab, ma ei saa aru — mis võib olla sellest üle? Kui ta seda ei oska nautida, lähevad muud, rafineeritud naudingud tema peal ammugi raisku. Samahästi võib mõni, kes tähestikkugi ei tunne, kujutleda, et ta loeb sonetti.
Ainult söönud peab olema, ja sa pead teadma, et jätkub ka homseks — kuid seda tundi ei olnud ma siis veel läbi võtnud.
Minu informatsioon potentsiaalselt või päriselt saada olevate majade kohta andis juba ammu silmad ette professionaalsete maakleritele, kuid eks ma, erinevalt neist, ajanud asja ju ka hingega. Aga ometi tuli mul oma Lada-nimelise Zhiguliga veel palju sõita; väljapakutud kohad olid ikka kohe maantee ääres, kuid seejuures täiesti üksi ja lagedal, kuigi üks õige kodukoht peab olema just suurest teest eemal, mitte täiesti omaette, ent võõraste silmade eest siiski võimalikult varjatud. Näis, nagu oleks majade juurest kampaania korras maha võetud kõik vanad puud — või oli neil endil kõigil korraga villand saanud ja nad olid otsustanud lahkuda kuhugi paremasse, meile alatiseks tundmatuks jäävasse ilma. Kus neid ei olnud maha võetud, olid nad puseriti, üksteist ja iseendid soonima kasvanud ja pool-mädanenud — oli selge, et nad olid alles jäetud ainult ükskõiksusest.
Kusagil proosatekstis on Uku Masingul lause: viimane puu on Jumal. See oli avaldanud mulle mõju kohe, kui seda lugesin — aga tollal luulelises, mitte usutunnistuslikus mõttes. Mida meeleheitlikumalt ma kodu otsides ringi sõitsin, seda enam, märkasin, vahin ma puid, mitte maju, ja seda enam tulevad nad kummitama minu öistesse psühhedeelsetesse ärkvelolekupiinadesse, täpsemalt: nende võrad — võrade, okste detailid — pärnade puhul teravnurga all üles tungivad sirged, tammede puhul täisnurga all külgedele tungivad jõnksulised jooned. Punased männivõrad sisaldavad punaseid kaari; aga pärnade tüved on talvises hämaruses niivõrd mustad, et neid võiks kasutada näitliku vahendina absoluutse musta teema juurde.
Sest eelkõige paigus, kus inimesi enam pole, on puud need, mis meie meeltele kõige selgemas ja mõjuvamas keeles manifesteerivad hinge, elu. Mitte et floks, päevakoer või majavamm ei elaks, või et nad elaksid kuidagi vähemas mahus või alaväärtuslikumalt, vaid lihtsalt vana puu suurus ja olemise stabiilsus sobivad kõige mugavamalt meie vaimutegevuse väljakujunenud skeemidesse: sa tajud teda veel oluliselt omasugusena, samal ajal aga hoopis suuremana ja oma stabiilsuses õilsamana — mis ongi tegelikult see, mida sa vajad, otsid: endast suuremat ja paremat, et saaks teda austada, samal ajal aga siiski küllalt omataolist, et võiksid endale luuletada, et teil on mingi teineteisemõistmine, ja et tema kui suurem kaitseb sind. Ka peab stabiilsus olema just sellise loomuga nagu on puul, mis kogu aeg, pidevalt on su silma all — ikoonina. Ka floks ilmub aastakümneid stabiilselt iga kevad maapinnast välja, kuid sellise iseloomuga stabiilsus meid ei rahulda — me tajume seda heitlikuna, ja järelikult ebausaldusväärsena, mis on muidugi täielik jama. Kuid tõe seisukohast on kogu inimese konventsionaalne vaimuelu täielik jama.

Ah et mis sai edasi? Noh, praegu on mul rohkem vanu õunapuid ja künkanõlvu, kui ma nendega peale oskan hakata — ühes Eesti suurema tööpuudusega maakonnas, olgu öeldud. Aga nad on liiga koos, liiga lähestikku, ja taustal puudub sügavus — või olen ma selle sügavuse vales otsas. Ja õunu nad ka eriti ei anna.