Hunt

Hunt loeb muinasjuturaamatut.
Kuu ripub laternana laane kohal.

Ta ei võta inimlikku poosi,
ei toetu näiteks jalad ristis puutüvele,
nagu ta teeks multifilmis.

See on päris hunt seismas kõigel neljal käpal,
tihe karv ööõhus turris,
pea kummargil üle avatud raamatu maas.

Ta ei istu, sest sõnad jääksid ta silmist
siis liiga kaugele;
raskustega keerab ta
nina ja esikäppade abil iga üksikut lehte.

Kui ta lõpetab viimase jutu,
heidab ta männiokastele maha.
Ta mõtleb loetule -
see möödub ta vaimust
nagu pilved mööduvad Kuust.

Siksakitav tuul raputab maha sarapuupähkleid.
Okste vahel kollased öökullide silmad.

Nüüd teeb hunt rahutuid ringe
ümber raamatu, kuni ta imatakse
sinna sisse jutustuse jõul,
mis muudab ta üheks oma illustratsiooniks,
väikeseks paberist hundiks, trükilamedaks.

Hiljem selsamal õhtul eksib ta ära, ning ta hingeõhk
purustab maju mingis sigade linnas.
 
 

Kolm soovi

Kuna puuraidur on päevade kaupa olnud näljas,
soovib ta pannitäit kuumi vorste,
ning kuna tema naine on mehe rumalusest, ja
peaks vist ütlema, perspektiivitunde puudumisest marus,

soovib naine, et pann kargaks talle ninna kinni,
ja nii tuleb ära raisata ka viimane soov
džinnilt palumisele
võtta raske raudpann mehe näost ära.

Eksootilisest rohelisest pudelist
üles kanduvas suitsus hõljudes
on džinn teadnud kogu aeg, et see paar
ei pääse iial vabaks oma armetust saatusest:

rõõmutu hurtsik, nurgas kõhn koer,
külm pann külmal pliidil —
ja ka meie teame seda, vaadates oma
diivanipilve pealt alla jutuilma.

„Loll mees!” pudeneb kergelt.
Ta oleks võinud soovida miljon kuldmünti,
nagu tema naine hakkab kogu nende ülejäänud
haleda elu iga minut talle nina alla hõõruma,

või, kui ta näljal olnuks nägemust,
miljon kuldpanni —
see on see hõõguv tõeraas,
mida lugu tahab poetada meile kinga sisse.

Eimillestki ei saa midagi tulla,
noogutan koos ülejäänud kogudusega.
Kolm soovi puhtalt raisatud,
pomisen ma raamatult pilku vagalt üles taeva poole tõstes.

Ent iga kord, kui ma sellele mõtlen,
on kõik, mida ma tegelikult üldse tunnen, peale
kaastundevärina vaese puuraiduri vastu,
näriv nälg vorstide järele —

äkiline igatsus talveöö järele:
väljas sajab kerget lund,
mu kirves toetub ukse vastu,
mu pühendunud, matsakas naine pliidi taga,

ja pann on täis särisevaid vorste,
võib-olla natuke rohelist pipart ja sibulaid,
ja seitsmenda ja viimase soovina
üks korralik pudel Itaalia, ei, oot-oot… las olla
Tšiili punast veini.
 

Dharma

See, kuidas koer
iga hommik
sörgib välja eesuksest
ilma kübara ja vihmavarju,
ilma raha
ja kuudivõtmeteta,
täidab iga kord mu südame alustassi
piimja imetlusega.

Kes pakuks selgemat näidet
koormamata elust —
üheainsa taldriku, üheainsa lusikaga Thoreau
ilma kardinateta hütis?
Pühades mähkmetes Gandhi oma kaastöölistega?

Ära materiaalsesse maailma ta läheb
ainult pruuni kasuka
ja tagasihoidliku sinise kaelarihma väel,
järgides vaid omaenda märga nina,
oma rahuliku hingamise kaksikväravat,
järgnemas vaid omaenda saba lehvik.

Kui ta ainult ei tõukaks kassi eemale
iga hommik
ega sööks ära kõike tolle toitu,
milline eneseküllasuse eeskuju ta oleks,
milline maistest rõõmudest lahtiütlemise musternäide.
Kui ta vaid ei luniks nii väga
kõrvade vahelt sügamist,
ei väänleks nii väga tervitamisel,
kui ma vaid ei oleks ta jumal.
 
 

Trompe l’oeil

Üks asi oli märgata,
et pipraveski taga sinu köögi valamulaual
on identne pipraveski
valgetele seinaplaatidele maalitud,
ning et soolatoosi
ja õli- ja äädikapudelite taga
olid samuti olemas nende täpsed kujutised
silma alttõmbamiseks.

Kuid hoopis midagi muud —
üks kõrgem heli Kunsti- ja Eluooperis —
oli näha, et sparglikimp,
mille sa õhtusöögiks koju tõid —
punase kummipaelaga kokku köidetud,
püsti keraamilises veenõus —
seisis omaenda maalitud versiooni,
iseenda pedantse, platoonilise esituse ees.

Jäin sinu juurde kööki,
jõin pisut veini, kuni sa hakkisid ja segasid,
vaatasin, kuidas sa kimbu lahti tegid
ning siis sparglivõrseid kärpisid ja valmistasid,
sellal kui tasapinnaline, ajatu, söödamatu
spargli kujutis üha viibis seinal.

Sel õhtul oli meil crostini,
portobelloseened, grillitud lõhe,
ning loomulikult spargel võis.
Ja iga võrset süües
hoidsin ma silma peal spargli portreel —
kõnealuse köögivilja mälestusel ja vaimul,
sellel, mis on nahkapanekust üle.

Isegi pärast elutoaukse sulgemist
ja pehmesse voodisse viskumist
mõtlesin ma sinu kahekordselt serveeritud
sparglile,
üks silmale ja teine keelele.

Täielikus pimeduses lebades
olin kui David Hume või William James
mõtisklemas spargli loomusest,
selle probleemsest epistemioloogiast —
tema nõeljate lehekeste ja kiuliste varte näilisusest
ning tema mahlaste roheliste võrsete tegelikkusest.
 

Täna

Kui üldse on olemas nii täiuslikku kevadpäeva,
nii meeliülendavat oma soojade tuulekestega,

et oled tahtnud paisata
pärani kõik aknad majas,

avada kanaarilinnu puuri ust,
jah, lausa rebida ukseke lahti oma piidalt,

päeva, mil jahedad telliskivirajad
ja pakatavate pojengidega aed

on päikesevalguses nii väga kui graveeritud,
et sul on tahtmine võtta

haamer ja virutada klaasist paberivajutisele
elutoa tagumisel laual,

ja vabastada lumega kaetud majakesest
selle elanikud,

et nad võiksid tulla välja,
ning võtta kätest kinni ja vahtida kississilmi

seda, mis on siin suurema sinivalge kupli all
— noh, siis täna see päev just ongi.
 
 

Olendid

Hamlet märkas neid pilvede vormides,
aga mina nägin neid olendeid oma lapsepõlve mööblis
puidu pinna alla lõksu jäänuna —

üks vajutatud poleeritud puhvetikappi,
üks vahtimas tigedalt tooli seljatoest,
teine ulgumas mu ema vaikses kummutis,
vahtra süüsse lukustatud, tarretatud tamme.

Ka tapeedi keerlevas mustris
ja portselanlambi erinevates rohelistes
nägin ma neid olevusi
— kõik viimseni kurvad, neetud,
mõni vahtimas mind sealt seest üksisilmi, nagu oleks neile teada
kõik selle kinnise poisi saladused.

Tihti, kui unistasin
vaibal, ilmus mõni neist mu kõrvale,
nina tohutu peas ja pilk tühi.

Nii et sa mõistad mu käitumist
täna hommikul rannas,
kui avasid peo, et näidata mulle
kivi, mille olid korjanud veejoonelt.

„Kas näed seda nägu?“ küsisid sa,
kuna külm murdlainetus sõõrles me paljaste pahkluude ümber.
„Siin on silm ja suu joon —
ta nagu grimassitaks, tal oleks nagu valus.“

„Noh, vahest ehk seepärast, et tal jookseb
lõhe üle kogu lauba,
rääkimata justkui väljaväänatud nokast,“ ütlesin mina

seda asjandust sinu käest võttes ja visates selle
üle sinilainete sädeluse,
et see üritaks pimedas merepõhjas
toime tulla oma ebardlikkusega

ega tülitaks enam meiesuguseid süütuid rannaskäijaid,
ei rikuks enam inimeste suve.
 
 

Ave atque vale

Olgugi et mul õnnestus põigata kõrvale maanteel
selili lebava koopaorava tombust,
sõitis ta minuga miilide kaupa kaasa

— vaikne reisija,
kes veetis aega aknast välja vaadates,
nautides uut perspektiivi metsadele,

kus ta kunagi oli ringi tatsanud,
kogu päeva magades, kogu öö süüa otsides,
tõustes aegajalt püsti, et nuuskida tuult.

Eile öösel pidi ta olema rännanud
maanteele, lootuses lipsata
pehmetest sõnajalgadest kardina taha teisel pool.

Iga päev näen ma neid kühme,
ja iga kord ma loodan, et järgmine seal ees
on räbaldunud rehv, minema visatud pruun mantel.

Kuid seal nad on, olles sisse võtnud
kõik mõeldavad surma poosid.
See näiteks, kellest ma räägin,

kes sõitis minuga miilide kaupa ühes,
meenutas mulle väikest Rooma kodanikku
oma priske kõhukese ja

rambe naeratusega,
üks jäik esikäpp tõstetud,
nagu oleks ta ikka veel elus, tervitaks ikka veel Caesarit.
 
 

Eest ära lastud näoga maja

Nii äkki on isiklik
tehtud avalikuks pommitatud linnas,
ja teise korruse magamistoa

sinise- ja valgetriibuline tapeet on nüüd
valla tasa langevale lumele,
nagu oleks tuba plahvatuse vastu võtnud

vaid triibulise pidžaama väel.
Mõned naabrid ja sõdurid
roogitsevad all puru sees

ning vahivad üles ripnevat treppi,
vanaisa portreed,
ainsal hingel kõlkuvat ust.

Ja vannitoal oleks peaaegu nagu piinlik
oma katmata ookerkollaste seinte pärast,
oma torude väändunud segadiku,

põlvili vajunud valamu
ja kärisenud dušikardina pärast,
millel mullitav kuldkala on kistud lõhki.

See on kui vaade nukumajale —
nagu võiks põlvitav laps sirutada käe
ja tõsta püsti kirjutuslaua, sättida pilti seinal.

Või see võiks olla tuba laval
ilma tegelasteta näidendis —
ilma dialoogi ja publikuta,

ilma alguse, keskpaiga ja lõputa;
vaid purustatud mööbel tänaval,
ja tuhkplokkide keskel üks king,

ning endiselt langeb tasast lund
kaugele kirikutornile, ja inimestele,
kes lähevad üle silla, mis on veel püsti.

Ja taamal: varesed puu otsas,
hobuse seljas istuva juhi kuju,
ja pilved, mis näevad välja kui suits,

ja veelgi kaugemal, ühel teisel maal
valab üks mees varjulise puua all vaibal
veini kahte klaasi,

ja naine libistab pulgad välja aasadest
punutud piknikukorvil,
mis on täidetud leiva, juustu ja mitut sorti oliividega.
 
 

Pirni süües

Kui meiega saab ühele poole,
jätkab maakera ikka oma vaikset pöörlemist,
ning aastaid immitseb endiselt,
ainult et nummerdamatult,
ja päeva ja kuud mööduvad
Skandinaavia ja Rooma jumala nimedeta.

Aeg möödub nagu ta möödus
enne ajalugu, puhtalt ja märkamatult,
müsteeriumina päikese ja kuu vahepeal,
enne kui oli olemas sõna
koidiku või keskpäeva või südaöö jaoks,

enne, kui olid olemas nimed maailma
loendamatute asjade jaoks,
kui viljad rippusid anonüümselt
siin-seal salus,
üks sile roheline külg valguses,
teine varjus.