Suvi lõpeb
pettuse avalikuks tulekuga.
Rändlurjuste brigaad
laseb jalga lõuna poole,
rebides looduselt kiiresti
selle salakaubana sisse toodud
    toreduse.
Puud jäävad, nagu nad tegelikult on:
mustad, külmad ja paljad;
maa jääb, nagu ta tegelikult on:
must, külm ja paljas.
Paanikas minemavihisejail
unub teeperve vaid paar
    raudrohutuusti.

Õiglane kohus läheneb.
Õiglane kohus läheneb.

Ema ajab lapse väljast
tuppa õppima,
lehma ajab lauta.
Inimesed ja loomad aetakse
sealt, kus nad on,
sinna, kus nad peavad olema.
 

*    *    *
 

Kui hajub kuumus, imbub maasse suvi,
kui kirgas õhtu maabub laugudele,
kui rohi värahtab (veel pole langend kaste),
kest kestalt õhtutuul mult puhub maha mind,
uks ukselt rohkem, nägu näolt rohkem
siis avaneb, ma voolan neisse sisse,
nad tunnen ära, tunnen enda ära,
hing hingelt imbub musse,
kest kestalt pudeneb.
Veel viimne liikumatu hetk, üks erak onnis
maailma äärelt viipab, valuliselt
ja õndsalt maha langeb viimne mina.
"Ta oli kord!" hääl kaugel hõikab.

Lõpmatusse
siis astub täiuslik ja olematu.