SELETUSKIRI
Loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõu juurde

I. SISSEJUHATUS

Riigikogu 16.09.1998 otsusega “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste heakskiitmine” kiideti parlamendi poolt heaks kavatsus töötada välja loovisikuid ja loomeliitusid käsitlev seaduseelnõu.
Arvates nimetatud otsuse vastuvõtmist on Kultuuriministeerium koostöös loomeliitudega tegelenud seaduseelnõu välja töötamisega.

Erinevad ministeeriumid  ei ole toetanud Kultuuriministeeriumi ideed eraldi seaduse väljatöötamiseks, vaatama sellele näeb Kultuuriministeerium loovisikute probleeme nende sotsiaalsete tagatiste osas ja leiab, et loovisikud vajavad riigi kaitset oma probleemide lahendamiseks.
Viimane töögrupp eelnõu väljatöötamiseks moodustati kultuuriministri 11.09.2000.a. käskkirja nr. 188 alusel.

Eelnõu töögruppi kuulusid:
Mati Sirkel – Eesti Kirjanike Liidu esimees, töögrupi juht
Liikmed:
Reet Mikkel-  Kultuuriministeeriumi asekantsler
Jaak Allik- Eesti Teatriliidu esimees
Jaan Elken- Eesti Kunstnike Liidu president,
Raimo Kangro- Eesti Heliloojate Liidu esimees, /hiljem Olav Ehala/
Peep Lassmann-  Eesti Muusikaakadeemia rektor, Eesti Interpreetide Liidu esimees
Hannes Lintrop- Eesti Kinoliit
Kalle Vellevoog- Eesti Arhitektide Liidu esimees.
Töögruppi nõustas advokaadibüroo Maria Mägi.
Nimetatud töögrupi poolt välja töötatud erinevad eelnõu kontseptsioonid ei leidnud siiski heakskiitmist Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi poolt.

Eelnõu kontseptsioon oli kahel korral arutusel valitsuskabineti nõupidamisel oktoobris 2002 ning jaanuaris 2003. Pärast valitsuskabineti arutelu oktoobris 2002 kohtusid Kultuuriministeeriumi ning töögrupi liikmeks olnud loomeliitude esindajad Sotsiaalministeeriumi ning Rahandusministeeriumi esindajatega ning võttes aluseks nimetatud ministeeriumide soovitusi, valmis Kultuuriministeeriumis käesolev eelnõu. 14.01.2003.a. toimunud valitsuskabineti nõupidamisel tehti ülesandeks kultuuriministrile esitada eelnõu kooskõlastamiseks asjaomastele ministeeriumidele ja institutsioonidele.

Eelnõu seletuskirja on koostanud koostöös Eesti Kirjanike Liidu esimehe Mati Sirkel´iga Kultuuriministeeriumi eelnõude-ja juriidilise nõustamise osakonna juhataja k.t. Liina Urboja (6 282 254).

II. SEADUSE EESMÄRK

Hetkeolukord Eestis on selline, et vabakutselisel loovisikul puudub elementaarne turvavõrk võimalikel loomingulistel või tervislikel kriisiperioodidel, eeskätt puudutab see sotsiaal- ja ravikindlustust.
Seaduse eesmärgiks on tagada loovisikutele, eeskätt vabakutselistele loovisikutele elementaarne toimetulek ja sotsiaal- ning raviturva miinimum. Samuti peab seadus korrastama ja reguleerima loovisikuid ühendavate ja esindavate erialaliste loomeliitude kui mittetulundusühingute staatust ning funktsiooni.
Seaduse kõige üldisemaks eesmärgiks oleva turvavõrgu loomine eeskätt vabakutselistele loovisikutele tähendaks eesti rahvuskultuuri järjepideva toimimise ja kvalitatiivse edenemise olulist toetamist, mis tõstaks loomeinimestes kindlus- ja oma vajalikkuse tunnet ning tuleks nii pikas kui lühemas perspektiivis kasuks kogu eesti professionaalsele kultuurile ja kunstile.
Eesti riigi väiksust arvestades on selge, et meil pole ega tule turumajanduse isetoimimise eelduseks olevat kultuuriturgu. Ilma riikliku süsteemse toeta jääb meie kunst kiratsema ja ühiskond ilma tema normaalseks toimimiseks hädavajalikust vaimsest osoonist.
Kunstnik ei tee ajatööd, ta töötab 24 tundi ööpaevas. Ta panustab täiele eksistentsiaalsele riskile minnes oma loomingusse kogu oma isiksuse, kogu oma elukogemuse ja sünteesib sellest parimal juhul – mille võimaldamiseks ongi mõeldud kogu käesolev seaduseelnõu – midagi vaimselt ja esteetiliselt uut ja enneolematut, mis rikastab kogu ühiskonda.
Loovisik on tavapärasest tundlikum, fantaasiarikkam, oma vastavas valdkonnas andekam indiviid, kelle erilisi võimeid tuleb vaadelda ühiskonna seisukohalt eluliselt olulisena, mis väärivad ka erikohtlemist ja erituge.

Kunstiloojad, kelle tekkele pole võimalik esitada riiklikku tellimust, on otsekui  ühiskonna vaimne lisaväärtus, mida tuleb hoida ja hinnata. Kummalisel kombel on nad alati olemas ja igas põlvkonnas jõuavad parimad nende hulgast ka uute tunnetuste ning tõdedeni, mis  kunsti eriomaste vahenditega mõjutavad ühiskonda tundlikkuse kasvu ja teadvuse avardamise, elu mõtestamise suunas.

Praegu on vabakutselisel loovisikul vaid üks võimalus: hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE). Kogemus näitab, et vabakutseline kunstnik, kelle loovus on enamasti eruptiivset laadi, kus on tõusud ja mõõnad, kriisid ja õnnestumised, ei mahu hästi FIE loogikasse ja FIE elu tegelikkusse.
Millegi olulise loomine eeldab süvenemist ja pühendumist, eeldab kas püsivat või ajutist vabakutselisust, st mitteolemist tähtajalistes tööõiguslikes või teenistussuhetes, mis tähendab ka regulaarse sissetuleku ebakindlust. Samuti tekib probleem perioodil, mil loovisik aktiivse loometegevusega ei ole hõivatud. Kunstilooming on täis ettearvamatusi ja võib õnnestuda, nurjuda või kesta kauem, kui kavatsetud. Kunstniku ametiau ei luba tal end töötuks registreerida ka siis, kui ta töö – kirjutamine, maalimine, komponeerimine jne. – nõuab valmimiseks ja realiseerimiseks pikemat aega. Vabakutseline pühendunud kunstnik ei pea end töötuks Töötu sotsiaalse kaitse seaduse mõttes ega registreeri end töötuna.

Paraku on olemas professionaalsed loovisikud ja need, kes arvavad seda olevat. Kirjanduse vallas kutsutakse neid viimaseid grafomaanideks. Loovisiku professionaalsuse määratlemiseks on möödapääsmatu atesteeriv instants. Kunsti või mittekunsti eristab vaid kvaliteedi mõiste, mille jaoks pole olemas üheseid ja selgeid kriteeriume. Käesolev seaduseelnõu lähtub eeldusest, et professionaalsuse otsustab vastava kunstiliigi tegijaid ühendav ja esindav loomeliit kui kutseühing, kellel on parim ülevaade oma valdkonnas toimuvast, sealhulgas loovisikute võimalikest ja tegelikest probleemidest. Käesoleva seaduseelnõu soodustusi vajav kunstilooja peab seega astuma loomeliidu liikmeks, nõnda oma professionaalsele loovusele kollegiaalset kinnitust leides. Vähemalt Eestis ei ole võimalik, et loomeliit talendid märkamata või tunnustamata jätaks.
Jõustumise korral suurendaks seaduseelnõu oluliselt loovuse sfääri ja loovisikute turvalisust ning viljakust ja kaheldamatult kasvataks pikemas perspektiivis kunstiloomingu kvaliteeti, seega nii kunstipüramiidi kõrgust kui aluspinda.
Selle seaduse mõju oleks eeskätt siseriiklik – annaks meie kultuuriloojaile peale turvatunde ka selle tunde ja stiimuli, et neid Eestis hinnatakse ja vajatakse, et neil ei pruugi mujalt tööd otsida – , ent kahtlemata oleks tal süõmbolväärtus ka laias maailmas, mis mõjuks Eesti mainele igati soodsalt.

III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

Eelnõu koosneb 25 paragrahvist.
Eelnõu paragrahvid 1 ja 2  sätestavad seaduse reguleerimisala ning seaduse eesmärgi. Seaduse põhieesmärgiks on rahvuskultuurilise loovuse kindlustamine ning professionaalsete, kaunite kunstide säilimine ja arenemine loovisikutele loometegevuseks vajalike tingimuste ja tagatiste loomise kaudu.

Eelnõu § 3, 4 ja 5 sätestavad loovisiku, vabakutselise loovisiku ning loomeliidu mõiste.
Loovisik on defineeritud kui traditsiooniliste kaunite kunstide alal tegutsev autor või esitaja Autoriõiguse seaduse mõttes.

Keskne tähendust kogu eelnõu lõikes on vabakutselise loovisiku mõistel, kes ei ole töölepingu ega muu võlaõigusliku lepingu alusel püsivalt oma loometegevuse eest tulu saav, ega ole avalikus teenistustes. Selgelt on öeldud, et vabakutseline loovisik ei ole füüsilisest isikust ettevõtja. Loovisik, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole õigustatud kasutama võimalusi, mis tulenevad käesolevast eelnõust.

Loomeliit on eelnõu kohaselt defineeritud kui mittetulundusühing, mille eesmärgiks on vastava loomeala edendamine ja loovisikute loometegevuse toetamine. Loomeliit peab hõlmama vaid ühte loovisiku viljeldavat loomeala.

Eelnõu § 6 toob erisusena loomeliidu kui mittetulundusühingu registreerimisel esitatavad nõuded- loomeliidus peab mittetulundusühinguna registreerimiseks olema vähemalt 50 füüsilist isikut, kes on vähemalt kolm aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud.
Registripidajale on antud võimalus pöörduda Kultuuriministeeriumi poole seisukoha saamiseks.
On avaldatud arvamust, et loovisikute defineerimisel ning loomeliiduna registreerimise piirangud ei ole piisavad, vältimaks loomeliidu moodustamist isikutest, kes tegelikult ei ole tegevad traditsiooniliste kaunite kunstide alal ning moodustavad loomeliidu n.ö. fiktiivselt. Miinimumarv 50 on küllaltki suur, saamaks kokku fiktiivseid isikuid, kes vastaksid käesoleva eelnõu nõuetele. Tegemist saab olla eelnõus nimetatud loomealal tegutseva autoriga autoriõiguse seaduse tähenduses- ehk autori poolt loodud teosed peavad olema avaldatud ja üldsusele kättesaadavad mingis objektiivses vormis, lisaks pidev tegevus loomealal kolmel viimasel aastal. Käesoleva eelnõu kontseptsiooni kohaselt ei ole ka riigilt saadav toetus tõsiselt võetav stiimul moodustamaks fiktiivset loomeliitu. Toetuse kasutamine on piiritletud kindla eesmärgiga, mille kohta tuleb aru anda, ning selle kasutamine  on kontrollitav. Toetuse saamise ja kasutamisega kaasneb ka piisavalt bürokraatiat mis teeb võimaliku pettuse äärmiselt ebamugavaks ja mis põhiline – riigilt saadav võimalik toetuse summa ei korvaks kogu sellega kaasneva asjaajamise ebamugavust.

Eelnõu § 7 sätestab lisaks mittetulundusühingu põhikirjale esitatavatele nõuetele täiendavalt mõned erisused. Nii registrisse kantavate andmete juures, kui ka nõuetes põhikirjale on märgitud loomeliidu asutamise aeg. Nimetatu mõte seisneb selles, et mõned täna tegutsevad loomeliidud on loodud õigusjärglasena mõningase vaheajaga tegutsenud loomeliitudele, mistõttu peetakse oluliseks märkida ära ka esmakordne asutamise aeg. Lisaks sellele loeb  riiklik pensionikindlustuse seadus  pensioniõigusliku staaži hulka  ka loomeliitude ja kutseühingute liikmete tegevuse aja alates loometegevuse algusest kuni 1991. aasta 1. jaanuarini. Seetõttu võib see osutuda vajalikuks pensionistaaži tõendamisel.

Eelnõu § 8 sätestab loomeliidu ühinemise, jagunemise ja lõpetamise, mis toimub mittetulundusühingute seaduses ettenähtud korras. Ühe erandina tuuakse loomeliidu lõpetamise alusena ka loomeliitu kuuluvate liikmete arvu vähenemine alla käesolevas eelnõus sätestatud suuruse.

Eelnõu § 9 kohustab loomeliitu esitama Kultuuriministeeriumile oma põhikirja ning liikmeks olevate loovisikute nimekirja, mis on vajalikud juhul, kui loomeliit taotleb toetust riigieelarvest.

Eelnõu § 11 sätestab loomeliidu vara moodustumise allikad ning põhimõtte, mille kohaselt loomeliidu vara kasutatakse põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks nagu see on mittetulundusühingute puhul alati ning ka loovisikute loometegevuse toetamiseks.

Eelnõu § 12 sätestab loomeliidule riigieelarvest toetuse eraldamise alused ning korra.
Loomeliidu tegevustoetuse saamiseks esitab loomeliit Kultuuriministeeriumile avalduse koos liidu liikmete nimekirjaga.
Toetuse eraldamise otsustamiseks on Kultuuriministeeriumil õigus nõuda täiendavaid andmeid ja dokumente loomeliidu liikmeks olevate loovisikute teoste ja esituste kohta ning saada nende loometegevuse kohta andmeid ka kolmandatelt isikutelt.
Paragrahvi 12 lõige 3 määratleb tegevustoetuse kasutamise eesmärgi. Tegevustoetust on loomeliidul õigus kasutada vaid eelnõus ettenähtud loometegevuse toetuse maksmiseks vabakutselisel loovisikule, selle toetuse maksmise korraldamisega seotud kulude katteks ning loovisikute loometegevusega seotud täiendõppeks ning stipendiumideks.
Nimetatud riigieelarvest saadavast toetusest  kaetav loometegevuse toetuse taotlemise ja maksmise tingimused on sätestatud eelnõu §-s 16. Loometegevuse toetuse näol on tegemist  vahenditega, mis makstakse vabakutselisele loovisikule, kellel ajutiselt  puudub loometegevusest saadav sissetulek ning kellel puudub võimalus pöörduda töötu abiraha saamiseks Tööhõiveameti poole, lähtuvalt tema kutsetegevuse eripärast. Toetuse saamise tingimuste sätestamisel on lähtutud analoogiast Töötu sotsiaalse kaitse seaduses sätestatuga. Toetuse suurus võrdub miinimumpalgaga, selle maksmise perioodi ei tohi ületada 6 kuud ning toetuse korduvaks saamiseks peab eelmise perioodi lõppemisest olema möödunud vähemalt 2 aastat (Eelnõu § 17).

Nagu eelpool öeldud, makstakse loometegevuse toetus riigieelarvest loomeliidule eraldatavast toetusest. Eelduseks on, et loomeliit peab arvestust toetust vajavate isikute, toetuse maksmise ning ka oma liikmeks olevate loovisikute tegevuse vastavuse üle loomeliidu põhikirjale ja seadusele.
Vahendite sihipärase kasutamise tagamiseks on eelnõu §-s 10 sätestatud loomeliidu õigus moodustada komisjon loometegevuse toetuse määramiseks ning komisjoni koosseisu kuulub riigi esindajana ka Kultuuriministeeriumi ametnik. Kui komisjoni moodustamist loomeliit vajalikuks ei pea, täidab komisjoni ülesandeid loomeliidu juhatus, kaasates Kultuuriministeeriumi esindaja.
Toetuse maksmise korraldamisega seotud kulude all mõeldakse arvestuse pidamist, dokumentide vormistamist aga ka sellega tegeleva isiku töötasu. Seda funktsiooni teostades täidab loomeliit ka ühelt poolt riiklikku ülesannet – töötute üle arvestuse pidamist ning toetuse maksmist.
Täiendõppeks ja stipendiumideks riigi poolt antava toetuse kasutamine on eelnõusse toodud eesmärgiga kaasa aidata  riigi poolt arenguvõimaluste loomisel loovisikule oma loomealal.
Toetuse kasutamiseks sõlmitakse leping Kultuuriministeeriumiga, milles täpsustatakse sihtotstarvet ning loomeliit on kohustatud raha kasutamise kohta esitama ka aruanded.
Vältimaks saadud vahendite väärkasutamist, on n.ö. sanktsioonina sätestatud, et juhul kui loomeliit kasutab toetust mittesihipäraselt, ei ole tal õigus järgmisel aastal toetust taotleda.  Mittesihipäraselt kasutatud summa on loomeliit kohustatud kandma riigieelarvesse.
Sätestatud on ka võimalus, et loomeliit ei kasuta ühe aasta jooksul ära riigilt saadud toetust, sel juhul vormistatakse lepingu lisa, milles nimetatu kajastub. Juhtudel, kus loomeliidul tekib vajadust maksta eelnõus sätestatud loometegevuse toetust, võib osutuda vajalikuks, et makstav summa kuue kuu jooksul toetust vajavale loovisikule on suurem, kui jooksval aastal riigilt saadav summa. Siis on vajalik teatud reservi olemasolu toetuste maksmiseks.
Eelnõu §-d 13 ja 14 sätestavad loomeliidu õigused ja kohustused. Õiguste hulgas võimaldatakse saada andmeid loovisikutelt nende loodud teoste osas ning arvata välja need loovisikud, kes ei ole viimase viie aasta jooksul oma loomealal loonud ühtegi teost. Kohustusena sätestatakse loomeliidule loovisikute registri pidamine, loometegevuse toetust saavate isikute kohta registri pidamine ning sellest andmete esitamine Kultuuriministeeriumile.

Eelnõu §-ga 15 luuakse alus, mille kohaselt ka loovisikute loometegevusega seotud lähetustele laieneks töölähetuste kohta õigusaktidega sätestatud  kulutuste hüvitamise piirangud ja kord.

Eelnõu §-ga 18 antakse Kultuuriministeeriumile järelevalve teostamise õigus loomeliitude tegevuse üle, mis puudutab riigieelarvest antavat toetust ning selle kasutamist.

Kavandatava eelnõuga seonduvad maksualased küsimused ning ravikindlustusega seonduv on esitatud olemasolevate seaduste muudatusena.
Lähtutud on vabakutselise loovisiku tulude maksustamisel ja ka sotsiaalmaksu maksmisel analoogiast notarite ning kohtutäiturite osas sätestatud maksustamise põhimõtetega. Sellest tulenevalt ongi välja pakutud muudatus Tulumaksuseaduses (eelnõu § 19), mille kohaselt loetakse ettevõtlustuluks ka vabakutselise loovisiku loometegevusest saadud tulu ning hoolimata sellest, et vabakutseline loovisik ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, kohaldatakse tema tulude maksustamisel sätteid, mis reguleerivad äriregistris registreeritud või Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja tegevust.
Selline sätestus peaks lahendama olukorra, kus loovisikud ei soovi end registreerida füüsilisest isikust ettevõtjana, samas tagab see nende poolt Tulumaksuseaduses sätestatud kohustuste täitmise.
Pikkade arutelude tulemusena on jäädud ka põhimõtte juurde, et loovisikutel on õigus oma loometegevusest saadud tuludelt analoogselt põllumeestega täiendavalt maha arvata 45 000 krooni (eelnõu § 19 punkt 6).
Loomeliitude poolt oma liikmete loometegevusega seotud lähetamine võrdsustatakse töö ja teenistuslähetusega ning tehakse vastav muudatus ka Tulumaksuseaduses, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga nimetatud lähetusega seotud päevaraha ning muude kulude hüvitamist (eelnõu § 19).

Et tagada vabakutselise loovisiku, kes saab loometegevuse toetust, hõlmatus ravikindlustusega ning pensionikindlustusega on Sotsiaalmaksuseadust on täiendatud sätetega, mille kohaselt vabakutselise loovisiku loometegevuse toetuselt maksab sotsiaalmaksu loomeliit nimetatud toetuselt (eelnõu § 20).
Samasisuline muudatus on tehtud Ravikindlustusseadusesse (eelnõu § 21) ning toodud kindlustatud isikute hulka ka nimetatud vabakutselised loovisikud.
Toodud muudatused peaksid lahendama olukorra nende vabakutseliste loovisikute suhtes, kes ajutiselt loometegevusest tulu ei saa.

Viimane problemaatiline valdkond on loovisikud, kes saavad küll tulu oma loometegevusest, kuid ei saa seda regulaarselt (näiteks saavad kord aastas vms), samas ei ole nad registreeritud ka füüsilisest isikutest ettevõtjatena. Täna kehtiva Sotsiaalmaksuseaduse ega ka Ravikindlustusseaduse alusel ei ole sellistel loovisikutel võimalik teha individuaalseid lepinguid Haigekassaga, samuti ei laeku pensionikindlustuseks vajalikke vahendeid.
Käesolevas eelnõus on  toodud Sotsiaalmaksuseadusesse ja Ravikindlustusseadusesse füüsilisest isikust ettevõtjate kõrvale ka vabakutselised loovisikud, ehk on edasi arendatud ülalkirjeldatud tulumaksuseadusesse viidud muudatust. Muudatus võimaldab vabakutselisel loovisikul maksta sotsiaalmaksu avansiliste maksetena analoogselt füüsilisest isikust ettevõtjaga ning seeläbi kindlustada vajalik sotsiaalmaksu maksmine ravikindlustuse ja pensionikindlustuse vahenditesse (eelnõu §-d 20 ja 21).

Juhul, kui vabakutselisel loovisikul tekib probleeme avansiliste maksete tasumisega, seonduvalt sellega, et tulu saamine ei ole regulaarne, saab olukorra lahendada võlaõiguslik leping loomeliiduga, kes annab loovisikule laenu vajalike maksete tasumiseks ning loovisik tasub loomeliidule vahendid tagasi, kui temale loometegevuses tulu laekub. Viimatinimetatu ei vaja reguleerimist käesoleva seaduse raames, vaid selgitab olukorda.

Eeltoodud muudatused ei too kaasa põhimõttelisi erinevusi võrreldes täna füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes kohaldatavaid  sotsiaalmaksu ja tulumaksu maksmise kohta käivad sätteid, küll aga võimaldaks see arvestada loovisikute tegevuse eripärast tulenevaid vajadusi.
Eelnõu § 22 muudab Töötuskindluste seadust ning sätestab et töötuskindlustuse seaduse mõttes ei ole kindlustatud isikuks ka loometegevuse toetust saav loovisik.

IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA JA VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu reguleerimisala ei puuduta Euroopa Liidu õigust. Eelnõuga kasutusel võetavad uued mõisted on defineeritud §-des 3-5.

V. SEADUSE MÕJUD NING SEADUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED JA EELDATAVAD TULUD

Eenõu vastuvõtmine seadusena loob eeldused suurele hulgale loovisikutele sotsiaalse turvalisuse tekkimiseks ning võimaldab keskenduda neil oma loometegevusele.
Ligikaudse arvestuse kohaselt oleks riigieelarvest täiendavalt loomeliitudele suunatav toetus ca 3,5 miljonit krooni, kui lähtuda sellest, et loomeliitudesse kuulub täna umbes 3500 isikut ning tegevustoetus oleks 1/5 keskmisest palgast liikme kohta ehk hetkel ca 1000 krooni. Tulumaksusoodustuse näol võiks arvestuslikult jääda riigieelarvesse laekumata  maksimaalselt 41 miljonit krooni, juhul kui 3500 loovisikut teeniksid ainult oma loometööga 45.000 maksuvaba krooni aastas. Kuna suure osa loovisikute spetsiifiline sissetulek jääb aga alla nimetatud summat – looming leivatöö kõrvalt, päris vabakutselisi on vähe, pensionäride loomeaktiivsus võib olla kahanenud – , siis reaalselt võiks jääda laekumata ca 20 miljonit krooni, mis koos tegevustoetusega annaks seaduse tõenäoliseks hinnaks ümmarguselt 25 miljonit krooni, Maksusoodustuslik kompensatsioon poleks mitte privileeg, vaid lahendus, mis kataks professionaalse loovuse eripärast johtuva hämartsooni – võimatu on FIEna tshekkide ja kviitungite alusel tõmmata selget piiri, millised väljaminekud olid loomingu jaoks vältimatud – , aitaks kaasa väärikat ametialast tegutsemist võimaldavate olude tekkele ning hüvitaks Eesti turu väiksusest tulenevat kroonilist alamakstust.

VI. SEADUSE RAKENDUSAKTID

Loomeliitude poolt oma liikmete loometegevusega seotud lähetamine võrdsustatakse töö ja teenistuslähetusega ning tehakse vastav muudatus ka Tulumaksuseaduses, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga nimetatud lähetusega seotud päevaraha ning muude kulude hüvitamist.  Regulatsiooni kehtestamisel tuleks muuta ka vastavat Vabariigi Valitsuse määrust. Uusi Vabariigi Valitsuse ega ministri määrusi eelnõu rakendamiseks kehtestada ei ole vaja.

VII. SEADUSE JÕUSTUMINE

Seadus jõustub 2004.aasta 1.jaanuaril

Margus Allikmaa
Minister

Siim Sukles
Kantsler