I. SISSEJUHATUS
Riigikogu 16.09.1998 otsusega “Eesti riigi kultuuripoliitika põhialuste
heakskiitmine” kiideti parlamendi poolt heaks kavatsus töötada
välja loovisikuid ja loomeliitusid käsitlev seaduseelnõu.
Arvates nimetatud otsuse vastuvõtmist on Kultuuriministeerium
koostöös loomeliitudega tegelenud seaduseelnõu välja
töötamisega.
Erinevad ministeeriumid ei ole toetanud Kultuuriministeeriumi
ideed eraldi seaduse väljatöötamiseks, vaatama sellele näeb
Kultuuriministeerium loovisikute probleeme nende sotsiaalsete tagatiste
osas ja leiab, et loovisikud vajavad riigi kaitset oma probleemide lahendamiseks.
Viimane töögrupp eelnõu väljatöötamiseks
moodustati kultuuriministri 11.09.2000.a. käskkirja nr. 188 alusel.
Eelnõu töögruppi kuulusid:
Mati Sirkel – Eesti Kirjanike Liidu esimees, töögrupi juht
Liikmed:
Reet Mikkel- Kultuuriministeeriumi asekantsler
Jaak Allik- Eesti Teatriliidu esimees
Jaan Elken- Eesti Kunstnike Liidu president,
Raimo Kangro- Eesti Heliloojate Liidu esimees, /hiljem Olav Ehala/
Peep Lassmann- Eesti Muusikaakadeemia rektor, Eesti Interpreetide
Liidu esimees
Hannes Lintrop- Eesti Kinoliit
Kalle Vellevoog- Eesti Arhitektide Liidu esimees.
Töögruppi nõustas advokaadibüroo Maria Mägi.
Nimetatud töögrupi poolt välja töötatud erinevad
eelnõu kontseptsioonid ei leidnud siiski heakskiitmist Rahandusministeeriumi,
Justiitsministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi poolt.
Eelnõu kontseptsioon oli kahel korral arutusel valitsuskabineti
nõupidamisel oktoobris 2002 ning jaanuaris 2003. Pärast valitsuskabineti
arutelu oktoobris 2002 kohtusid Kultuuriministeeriumi ning töögrupi
liikmeks olnud loomeliitude esindajad Sotsiaalministeeriumi ning Rahandusministeeriumi
esindajatega ning võttes aluseks nimetatud ministeeriumide soovitusi,
valmis Kultuuriministeeriumis käesolev eelnõu. 14.01.2003.a.
toimunud valitsuskabineti nõupidamisel tehti ülesandeks kultuuriministrile
esitada eelnõu kooskõlastamiseks asjaomastele ministeeriumidele
ja institutsioonidele.
Eelnõu seletuskirja on koostanud koostöös Eesti Kirjanike
Liidu esimehe Mati Sirkel´iga Kultuuriministeeriumi eelnõude-ja
juriidilise nõustamise osakonna juhataja k.t. Liina Urboja (6 282
254).
II. SEADUSE EESMÄRK
Hetkeolukord Eestis on selline, et vabakutselisel loovisikul puudub
elementaarne turvavõrk võimalikel loomingulistel või
tervislikel kriisiperioodidel, eeskätt puudutab see sotsiaal- ja ravikindlustust.
Seaduse eesmärgiks on tagada loovisikutele, eeskätt vabakutselistele
loovisikutele elementaarne toimetulek ja sotsiaal- ning raviturva miinimum.
Samuti peab seadus korrastama ja reguleerima loovisikuid ühendavate
ja esindavate erialaliste loomeliitude kui mittetulundusühingute staatust
ning funktsiooni.
Seaduse kõige üldisemaks eesmärgiks oleva turvavõrgu
loomine eeskätt vabakutselistele loovisikutele tähendaks eesti
rahvuskultuuri järjepideva toimimise ja kvalitatiivse edenemise olulist
toetamist, mis tõstaks loomeinimestes kindlus- ja oma vajalikkuse
tunnet ning tuleks nii pikas kui lühemas perspektiivis kasuks kogu
eesti professionaalsele kultuurile ja kunstile.
Eesti riigi väiksust arvestades on selge, et meil pole ega tule
turumajanduse isetoimimise eelduseks olevat kultuuriturgu. Ilma riikliku
süsteemse toeta jääb meie kunst kiratsema ja ühiskond
ilma tema normaalseks toimimiseks hädavajalikust vaimsest osoonist.
Kunstnik ei tee ajatööd, ta töötab 24 tundi ööpaevas.
Ta panustab täiele eksistentsiaalsele riskile minnes oma loomingusse
kogu oma isiksuse, kogu oma elukogemuse ja sünteesib sellest parimal
juhul - mille võimaldamiseks ongi mõeldud kogu käesolev
seaduseelnõu – midagi vaimselt ja esteetiliselt uut ja enneolematut,
mis rikastab kogu ühiskonda.
Loovisik on tavapärasest tundlikum, fantaasiarikkam, oma vastavas
valdkonnas andekam indiviid, kelle erilisi võimeid tuleb vaadelda
ühiskonna seisukohalt eluliselt olulisena, mis väärivad
ka erikohtlemist ja erituge.
Kunstiloojad, kelle tekkele pole võimalik esitada riiklikku tellimust,
on otsekui ühiskonna vaimne lisaväärtus, mida tuleb
hoida ja hinnata. Kummalisel kombel on nad alati olemas ja igas põlvkonnas
jõuavad parimad nende hulgast ka uute tunnetuste ning tõdedeni,
mis kunsti eriomaste vahenditega mõjutavad ühiskonda
tundlikkuse kasvu ja teadvuse avardamise, elu mõtestamise suunas.
Praegu on vabakutselisel loovisikul vaid üks võimalus: hakata
füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE). Kogemus näitab,
et vabakutseline kunstnik, kelle loovus on enamasti eruptiivset laadi,
kus on tõusud ja mõõnad, kriisid ja õnnestumised,
ei mahu hästi FIE loogikasse ja FIE elu tegelikkusse.
Millegi olulise loomine eeldab süvenemist ja pühendumist,
eeldab kas püsivat või ajutist vabakutselisust, st mitteolemist
tähtajalistes tööõiguslikes või teenistussuhetes,
mis tähendab ka regulaarse sissetuleku ebakindlust. Samuti tekib probleem
perioodil, mil loovisik aktiivse loometegevusega ei ole hõivatud.
Kunstilooming on täis ettearvamatusi ja võib õnnestuda,
nurjuda või kesta kauem, kui kavatsetud. Kunstniku ametiau ei luba
tal end töötuks registreerida ka siis, kui ta töö –
kirjutamine, maalimine, komponeerimine jne. – nõuab valmimiseks
ja realiseerimiseks pikemat aega. Vabakutseline pühendunud kunstnik
ei pea end töötuks Töötu sotsiaalse kaitse seaduse
mõttes ega registreeri end töötuna.
Paraku on olemas professionaalsed loovisikud ja need, kes arvavad seda
olevat. Kirjanduse vallas kutsutakse neid viimaseid grafomaanideks. Loovisiku
professionaalsuse määratlemiseks on möödapääsmatu
atesteeriv instants. Kunsti või mittekunsti eristab vaid kvaliteedi
mõiste, mille jaoks pole olemas üheseid ja selgeid kriteeriume.
Käesolev seaduseelnõu lähtub eeldusest, et professionaalsuse
otsustab vastava kunstiliigi tegijaid ühendav ja esindav loomeliit
kui kutseühing, kellel on parim ülevaade oma valdkonnas toimuvast,
sealhulgas loovisikute võimalikest ja tegelikest probleemidest.
Käesoleva seaduseelnõu soodustusi vajav kunstilooja peab seega
astuma loomeliidu liikmeks, nõnda oma professionaalsele loovusele
kollegiaalset kinnitust leides. Vähemalt Eestis ei ole võimalik,
et loomeliit talendid märkamata või tunnustamata jätaks.
Jõustumise korral suurendaks seaduseelnõu oluliselt loovuse
sfääri ja loovisikute turvalisust ning viljakust ja kaheldamatult
kasvataks pikemas perspektiivis kunstiloomingu kvaliteeti, seega nii kunstipüramiidi
kõrgust kui aluspinda.
Selle seaduse mõju oleks eeskätt siseriiklik – annaks meie
kultuuriloojaile peale turvatunde ka selle tunde ja stiimuli, et neid Eestis
hinnatakse ja vajatakse, et neil ei pruugi mujalt tööd otsida
- , ent kahtlemata oleks tal süõmbolväärtus ka laias
maailmas, mis mõjuks Eesti mainele igati soodsalt.
III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
Eelnõu koosneb 25 paragrahvist.
Eelnõu paragrahvid 1 ja 2 sätestavad seaduse reguleerimisala
ning seaduse eesmärgi. Seaduse põhieesmärgiks on rahvuskultuurilise
loovuse kindlustamine ning professionaalsete, kaunite kunstide säilimine
ja arenemine loovisikutele loometegevuseks vajalike tingimuste ja tagatiste
loomise kaudu.
Eelnõu § 3, 4 ja 5 sätestavad loovisiku, vabakutselise
loovisiku ning loomeliidu mõiste.
Loovisik on defineeritud kui traditsiooniliste kaunite kunstide alal
tegutsev autor või esitaja Autoriõiguse seaduse mõttes.
Keskne tähendust kogu eelnõu lõikes on vabakutselise
loovisiku mõistel, kes ei ole töölepingu ega muu võlaõigusliku
lepingu alusel püsivalt oma loometegevuse eest tulu saav, ega ole
avalikus teenistustes. Selgelt on öeldud, et vabakutseline loovisik
ei ole füüsilisest isikust ettevõtja. Loovisik, kes tegutseb
füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole õigustatud
kasutama võimalusi, mis tulenevad käesolevast eelnõust.
Loomeliit on eelnõu kohaselt defineeritud kui mittetulundusühing,
mille eesmärgiks on vastava loomeala edendamine ja loovisikute loometegevuse
toetamine. Loomeliit peab hõlmama vaid ühte loovisiku viljeldavat
loomeala.
Eelnõu § 6 toob erisusena loomeliidu kui mittetulundusühingu
registreerimisel esitatavad nõuded- loomeliidus peab mittetulundusühinguna
registreerimiseks olema vähemalt 50 füüsilist isikut, kes
on vähemalt kolm aastat vastaval loomealal loometööga tegelenud.
Registripidajale on antud võimalus pöörduda Kultuuriministeeriumi
poole seisukoha saamiseks.
On avaldatud arvamust, et loovisikute defineerimisel ning loomeliiduna
registreerimise piirangud ei ole piisavad, vältimaks loomeliidu moodustamist
isikutest, kes tegelikult ei ole tegevad traditsiooniliste kaunite kunstide
alal ning moodustavad loomeliidu n.ö. fiktiivselt. Miinimumarv 50
on küllaltki suur, saamaks kokku fiktiivseid isikuid, kes vastaksid
käesoleva eelnõu nõuetele. Tegemist saab olla eelnõus
nimetatud loomealal tegutseva autoriga autoriõiguse seaduse tähenduses-
ehk autori poolt loodud teosed peavad olema avaldatud ja üldsusele
kättesaadavad mingis objektiivses vormis, lisaks pidev tegevus loomealal
kolmel viimasel aastal. Käesoleva eelnõu kontseptsiooni kohaselt
ei ole ka riigilt saadav toetus tõsiselt võetav stiimul moodustamaks
fiktiivset loomeliitu. Toetuse kasutamine on piiritletud kindla eesmärgiga,
mille kohta tuleb aru anda, ning selle kasutamine on kontrollitav.
Toetuse saamise ja kasutamisega kaasneb ka piisavalt bürokraatiat
mis teeb võimaliku pettuse äärmiselt ebamugavaks ja mis
põhiline – riigilt saadav võimalik toetuse summa ei korvaks
kogu sellega kaasneva asjaajamise ebamugavust.
Eelnõu § 7 sätestab lisaks mittetulundusühingu
põhikirjale esitatavatele nõuetele täiendavalt mõned
erisused. Nii registrisse kantavate andmete juures, kui ka nõuetes
põhikirjale on märgitud loomeliidu asutamise aeg. Nimetatu
mõte seisneb selles, et mõned täna tegutsevad loomeliidud
on loodud õigusjärglasena mõningase vaheajaga tegutsenud
loomeliitudele, mistõttu peetakse oluliseks märkida ära
ka esmakordne asutamise aeg. Lisaks sellele loeb riiklik pensionikindlustuse
seadus pensioniõigusliku staaži hulka ka loomeliitude
ja kutseühingute liikmete tegevuse aja alates loometegevuse algusest
kuni 1991. aasta 1. jaanuarini. Seetõttu võib see osutuda
vajalikuks pensionistaaži tõendamisel.
Eelnõu § 8 sätestab loomeliidu ühinemise, jagunemise
ja lõpetamise, mis toimub mittetulundusühingute seaduses ettenähtud
korras. Ühe erandina tuuakse loomeliidu lõpetamise alusena
ka loomeliitu kuuluvate liikmete arvu vähenemine alla käesolevas
eelnõus sätestatud suuruse.
Eelnõu § 9 kohustab loomeliitu esitama Kultuuriministeeriumile
oma põhikirja ning liikmeks olevate loovisikute nimekirja, mis on
vajalikud juhul, kui loomeliit taotleb toetust riigieelarvest.
Eelnõu § 11 sätestab loomeliidu vara moodustumise allikad
ning põhimõtte, mille kohaselt loomeliidu vara kasutatakse
põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks nagu see on mittetulundusühingute
puhul alati ning ka loovisikute loometegevuse toetamiseks.
Eelnõu § 12 sätestab loomeliidule riigieelarvest toetuse
eraldamise alused ning korra.
Loomeliidu tegevustoetuse saamiseks esitab loomeliit Kultuuriministeeriumile
avalduse koos liidu liikmete nimekirjaga.
Toetuse eraldamise otsustamiseks on Kultuuriministeeriumil õigus
nõuda täiendavaid andmeid ja dokumente loomeliidu liikmeks
olevate loovisikute teoste ja esituste kohta ning saada nende loometegevuse
kohta andmeid ka kolmandatelt isikutelt.
Paragrahvi 12 lõige 3 määratleb tegevustoetuse kasutamise
eesmärgi. Tegevustoetust on loomeliidul õigus kasutada vaid
eelnõus ettenähtud loometegevuse toetuse maksmiseks vabakutselisel
loovisikule, selle toetuse maksmise korraldamisega seotud kulude katteks
ning loovisikute loometegevusega seotud täiendõppeks ning stipendiumideks.
Nimetatud riigieelarvest saadavast toetusest kaetav loometegevuse
toetuse taotlemise ja maksmise tingimused on sätestatud eelnõu
§-s 16. Loometegevuse toetuse näol on tegemist vahenditega,
mis makstakse vabakutselisele loovisikule, kellel ajutiselt puudub
loometegevusest saadav sissetulek ning kellel puudub võimalus pöörduda
töötu abiraha saamiseks Tööhõiveameti poole,
lähtuvalt tema kutsetegevuse eripärast. Toetuse saamise tingimuste
sätestamisel on lähtutud analoogiast Töötu sotsiaalse
kaitse seaduses sätestatuga. Toetuse suurus võrdub miinimumpalgaga,
selle maksmise perioodi ei tohi ületada 6 kuud ning toetuse korduvaks
saamiseks peab eelmise perioodi lõppemisest olema möödunud
vähemalt 2 aastat (Eelnõu § 17).
Nagu eelpool öeldud, makstakse loometegevuse toetus riigieelarvest
loomeliidule eraldatavast toetusest. Eelduseks on, et loomeliit peab arvestust
toetust vajavate isikute, toetuse maksmise ning ka oma liikmeks olevate
loovisikute tegevuse vastavuse üle loomeliidu põhikirjale ja
seadusele.
Vahendite sihipärase kasutamise tagamiseks on eelnõu §-s
10 sätestatud loomeliidu õigus moodustada komisjon loometegevuse
toetuse määramiseks ning komisjoni koosseisu kuulub riigi esindajana
ka Kultuuriministeeriumi ametnik. Kui komisjoni moodustamist loomeliit
vajalikuks ei pea, täidab komisjoni ülesandeid loomeliidu juhatus,
kaasates Kultuuriministeeriumi esindaja.
Toetuse maksmise korraldamisega seotud kulude all mõeldakse
arvestuse pidamist, dokumentide vormistamist aga ka sellega tegeleva isiku
töötasu. Seda funktsiooni teostades täidab loomeliit ka
ühelt poolt riiklikku ülesannet – töötute üle
arvestuse pidamist ning toetuse maksmist.
Täiendõppeks ja stipendiumideks riigi poolt antava toetuse
kasutamine on eelnõusse toodud eesmärgiga kaasa aidata
riigi poolt arenguvõimaluste loomisel loovisikule oma loomealal.
Toetuse kasutamiseks sõlmitakse leping Kultuuriministeeriumiga,
milles täpsustatakse sihtotstarvet ning loomeliit on kohustatud raha
kasutamise kohta esitama ka aruanded.
Vältimaks saadud vahendite väärkasutamist, on n.ö.
sanktsioonina sätestatud, et juhul kui loomeliit kasutab toetust mittesihipäraselt,
ei ole tal õigus järgmisel aastal toetust taotleda. Mittesihipäraselt
kasutatud summa on loomeliit kohustatud kandma riigieelarvesse.
Sätestatud on ka võimalus, et loomeliit ei kasuta ühe
aasta jooksul ära riigilt saadud toetust, sel juhul vormistatakse
lepingu lisa, milles nimetatu kajastub. Juhtudel, kus loomeliidul tekib
vajadust maksta eelnõus sätestatud loometegevuse toetust, võib
osutuda vajalikuks, et makstav summa kuue kuu jooksul toetust vajavale
loovisikule on suurem, kui jooksval aastal riigilt saadav summa. Siis on
vajalik teatud reservi olemasolu toetuste maksmiseks.
Eelnõu §-d 13 ja 14 sätestavad loomeliidu õigused
ja kohustused. Õiguste hulgas võimaldatakse saada andmeid
loovisikutelt nende loodud teoste osas ning arvata välja need loovisikud,
kes ei ole viimase viie aasta jooksul oma loomealal loonud ühtegi
teost. Kohustusena sätestatakse loomeliidule loovisikute registri
pidamine, loometegevuse toetust saavate isikute kohta registri pidamine
ning sellest andmete esitamine Kultuuriministeeriumile.
Eelnõu §-ga 15 luuakse alus, mille kohaselt ka loovisikute
loometegevusega seotud lähetustele laieneks töölähetuste
kohta õigusaktidega sätestatud kulutuste hüvitamise
piirangud ja kord.
Eelnõu §-ga 18 antakse Kultuuriministeeriumile järelevalve
teostamise õigus loomeliitude tegevuse üle, mis puudutab riigieelarvest
antavat toetust ning selle kasutamist.
Kavandatava eelnõuga seonduvad maksualased küsimused ning
ravikindlustusega seonduv on esitatud olemasolevate seaduste muudatusena.
Lähtutud on vabakutselise loovisiku tulude maksustamisel ja ka
sotsiaalmaksu maksmisel analoogiast notarite ning kohtutäiturite osas
sätestatud maksustamise põhimõtetega. Sellest tulenevalt
ongi välja pakutud muudatus Tulumaksuseaduses (eelnõu §
19), mille kohaselt loetakse ettevõtlustuluks ka vabakutselise loovisiku
loometegevusest saadud tulu ning hoolimata sellest, et vabakutseline loovisik
ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, kohaldatakse tema
tulude maksustamisel sätteid, mis reguleerivad äriregistris registreeritud
või Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud füüsilisest
isikust ettevõtja tegevust.
Selline sätestus peaks lahendama olukorra, kus loovisikud ei soovi
end registreerida füüsilisest isikust ettevõtjana, samas
tagab see nende poolt Tulumaksuseaduses sätestatud kohustuste täitmise.
Pikkade arutelude tulemusena on jäädud ka põhimõtte
juurde, et loovisikutel on õigus oma loometegevusest saadud tuludelt
analoogselt põllumeestega täiendavalt maha arvata 45 000 krooni
(eelnõu § 19 punkt 6).
Loomeliitude poolt oma liikmete loometegevusega seotud lähetamine
võrdsustatakse töö ja teenistuslähetusega ning tehakse
vastav muudatus ka Tulumaksuseaduses, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga
nimetatud lähetusega seotud päevaraha ning muude kulude hüvitamist
(eelnõu § 19).
Et tagada vabakutselise loovisiku, kes saab loometegevuse toetust, hõlmatus
ravikindlustusega ning pensionikindlustusega on Sotsiaalmaksuseadust on
täiendatud sätetega, mille kohaselt vabakutselise loovisiku loometegevuse
toetuselt maksab sotsiaalmaksu loomeliit nimetatud toetuselt (eelnõu
§ 20).
Samasisuline muudatus on tehtud Ravikindlustusseadusesse (eelnõu
§ 21) ning toodud kindlustatud isikute hulka ka nimetatud vabakutselised
loovisikud.
Toodud muudatused peaksid lahendama olukorra nende vabakutseliste loovisikute
suhtes, kes ajutiselt loometegevusest tulu ei saa.
Viimane problemaatiline valdkond on loovisikud, kes saavad küll
tulu oma loometegevusest, kuid ei saa seda regulaarselt (näiteks saavad
kord aastas vms), samas ei ole nad registreeritud ka füüsilisest
isikutest ettevõtjatena. Täna kehtiva Sotsiaalmaksuseaduse
ega ka Ravikindlustusseaduse alusel ei ole sellistel loovisikutel võimalik
teha individuaalseid lepinguid Haigekassaga, samuti ei laeku pensionikindlustuseks
vajalikke vahendeid.
Käesolevas eelnõus on toodud Sotsiaalmaksuseadusesse
ja Ravikindlustusseadusesse füüsilisest isikust ettevõtjate
kõrvale ka vabakutselised loovisikud, ehk on edasi arendatud ülalkirjeldatud
tulumaksuseadusesse viidud muudatust. Muudatus võimaldab vabakutselisel
loovisikul maksta sotsiaalmaksu avansiliste maksetena analoogselt füüsilisest
isikust ettevõtjaga ning seeläbi kindlustada vajalik sotsiaalmaksu
maksmine ravikindlustuse ja pensionikindlustuse vahenditesse (eelnõu
§-d 20 ja 21).
Juhul, kui vabakutselisel loovisikul tekib probleeme avansiliste maksete
tasumisega, seonduvalt sellega, et tulu saamine ei ole regulaarne, saab
olukorra lahendada võlaõiguslik leping loomeliiduga, kes
annab loovisikule laenu vajalike maksete tasumiseks ning loovisik tasub
loomeliidule vahendid tagasi, kui temale loometegevuses tulu laekub. Viimatinimetatu
ei vaja reguleerimist käesoleva seaduse raames, vaid selgitab olukorda.
Eeltoodud muudatused ei too kaasa põhimõttelisi erinevusi
võrreldes täna füüsilisest isikust ettevõtjate
suhtes kohaldatavaid sotsiaalmaksu ja tulumaksu maksmise kohta käivad
sätteid, küll aga võimaldaks see arvestada loovisikute
tegevuse eripärast tulenevaid vajadusi.
Eelnõu § 22 muudab Töötuskindluste seadust ning
sätestab et töötuskindlustuse seaduse mõttes ei ole
kindlustatud isikuks ka loometegevuse toetust saav loovisik.
IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA JA VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Eelnõu reguleerimisala ei puuduta Euroopa Liidu õigust.
Eelnõuga kasutusel võetavad uued mõisted on defineeritud
§-des 3-5.
V. SEADUSE MÕJUD NING SEADUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED
JA EELDATAVAD TULUD
Eenõu vastuvõtmine seadusena loob eeldused suurele hulgale
loovisikutele sotsiaalse turvalisuse tekkimiseks ning võimaldab
keskenduda neil oma loometegevusele.
Ligikaudse arvestuse kohaselt oleks riigieelarvest täiendavalt
loomeliitudele suunatav toetus ca 3,5 miljonit krooni, kui lähtuda
sellest, et loomeliitudesse kuulub täna umbes 3500 isikut ning tegevustoetus
oleks 1/5 keskmisest palgast liikme kohta ehk hetkel ca 1000 krooni. Tulumaksusoodustuse
näol võiks arvestuslikult jääda riigieelarvesse laekumata
maksimaalselt 41 miljonit krooni, juhul kui 3500 loovisikut teeniksid ainult
oma loometööga 45.000 maksuvaba krooni aastas. Kuna suure osa
loovisikute spetsiifiline sissetulek jääb aga alla nimetatud
summat – looming leivatöö kõrvalt, päris vabakutselisi
on vähe, pensionäride loomeaktiivsus võib olla kahanenud
- , siis reaalselt võiks jääda laekumata ca 20 miljonit
krooni, mis koos tegevustoetusega annaks seaduse tõenäoliseks
hinnaks ümmarguselt 25 miljonit krooni, Maksusoodustuslik kompensatsioon
poleks mitte privileeg, vaid lahendus, mis kataks professionaalse loovuse
eripärast johtuva hämartsooni – võimatu on FIEna tshekkide
ja kviitungite alusel tõmmata selget piiri, millised väljaminekud
olid loomingu jaoks vältimatud - , aitaks kaasa väärikat
ametialast tegutsemist võimaldavate olude tekkele ning hüvitaks
Eesti turu väiksusest tulenevat kroonilist alamakstust.
VI. SEADUSE RAKENDUSAKTID
Loomeliitude poolt oma liikmete loometegevusega seotud lähetamine
võrdsustatakse töö ja teenistuslähetusega ning tehakse
vastav muudatus ka Tulumaksuseaduses, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga
nimetatud lähetusega seotud päevaraha ning muude kulude hüvitamist.
Regulatsiooni kehtestamisel tuleks muuta ka vastavat Vabariigi Valitsuse
määrust. Uusi Vabariigi Valitsuse ega ministri määrusi
eelnõu rakendamiseks kehtestada ei ole vaja.