Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus kümnendat korda

„Sütitava sissejuhatuse“ rubriik on seekord Jan Kausi päralt, kes räägib tõlkimisest kui korraga keele- ja meelepraktikast ning võrdleb kaht võimalikku suhtlusviisi: tõlkimist ja mõlkimist. Aija Sakova juhtimisel kokku tulnud saksa tõlkijate vestlusringis mõtisklevad Aare Pilv, Katrin Kaugver, Piret Pääsuke, Tiiu Relve, Krista Räni ja Eve Sooneste, kas ja mis kujul see meid nii pikalt mõjutanud suur kirjandus meie tänapäeva kultuuripildis kohal on.

Artiklite sektsiooni avab Neeme Näripä, kes näib läbi tõlkeetappide „nõiaring“, „meelepete“, „tühjus“ ja „armastus“ Sappho fragmentidena säilinud tekstidest kõneldes kõnelevat samal ajal kogu inimelust. Ene-Reet Soovik proovib kaardistada Paul-Eerik Rummo võimalikku luuletõlkepoeetikat ning tõdeb, et hoolimata autori enese sõnastatud „suvalisuse ja iga kord uuesti otsustamise printsiibist“ on tema tõlketegevuse sügavam eesmärk siiski alati „mingi eneseküllasuse mulje jätva keelelise objekti tekitamine, millega kokku puutujal ei pruugi tulla pähegi küsida selle algtõuke ja alglätte järele“. Tõlkimine on maailma ülessulatamine ja seejärel taastahkestamine, kuid nii, et uude olekusse on midagi kaasa võetud, leiab seejärel artiklis pealkirjaga „Tõlkimine ja elu“ Margus Ott. Cornelius Hasselblatt aga vaatleb Paul-Eerik Rummo loomingu saksakeelsete tõlgete ja Saksamaa konteksti näitel, kas ja kuidas töötab luuleeksport.

Priit-Kalev Parts püüab mõista, kuidas õigupoolest tõlkida 2021. aastal Eestis radikaalset soome ökofilosoofi Pentti Linkolat, kes rääkis juba 1960. aastatel täpselt sellest „ökotragöödiast“, millega me praegu silmitsi oleme, kuid kasutas nüüdseks käibele läinud rahvusvahelise oskussõnavara asemel omapärast ilukirjandusliku kõrgkeele ja rahvapärase kõnepruugi poeetilist sünteesi – ja tegelikult puudutas midagi, millest kõnelemiseks meil ikka „lihtsalt pole sõnu“. Milline oli Johannes Aavik antiikkirjanduse tõlkijana? Kihutas ta sealgi keeleuuenduse lõpmatute kurvide poole, püüdis rahvast valgustada või otsis hoopis kõhedust ja külmavärinaid? Neid küsimusi uurib Kaarina Rein. Ning keeletoimetajast kõigepealt kui korrektorist esimese Eesti Vabariigi ajal, seejärel kui keelenormi järgijast ja tsensorist nõukogude perioodil ning lõpuks turumajanduse Eestis kui klienditeenindajast, aga samal ajal ka nõuandjast, autori teisest silmapaarist ja keelelausujast räägib Reili Argus.

Kaia Sisask ja Ülo Siirak näitavad 16. sajandist pärineva François Rabelais´ „Pantagrueli“ eestinduse näitel, kuidas on võimalik ka tõlkes edasi anda pinget prantsuse allkeelte ja ajastute vahel, kui meie kultuurikontekstis ei ole ometi olemas mitte ühtki õiget „vastet“. Mis juhtub ja mida võib avastada, kui magistritöö teemaks on valitud tõlkeprojekt, räägib Lukianose „Surnute kõneluste“ kommenteeritud eestinduse valmimisprotsessi kirjeldades Marilyn Fridolin. Sergei Gandlevski on autor, kelle jaoks poeesia mõju on kirjeldatav sõnadega „sinu horisontaal ja vertikaal on paigas ja sa langed natukeseks ajaks iseendaga ühte.“ Kuidas teda tõlkida, reetmata sisu horisontaali ja vormi vertikaali? Kuidas luua eestikeelne eleegiline distihhon, mis langeks ühte oma vene originaaliga? Seda katsetavad Mihhail Trunin ja Aare Pilv.

Külliki Steinberg mõtiskleb Marta Sillaotsa arhiivi kaevudes, mida õigupoolest võivad meile õpetada jäljed tõlkija elust, kes küpsetas ühe käega moorpraadi, teisega kirjutas kirjanduskriitikat ning lõpuks sattus noorsoo kõlbelise rikkumise eest vangi üheskoos abikaasaga, kelle süü seisnes tema „võimetuses oma naist kasvatada“. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Heigo Sooman, kes on võtnud otsustavalt kokku suure osa keelerahva mure uute suundade pärast keelekorralduses: „(…) hoitakse üleval strateegilist ebamäärasust, mis on väärt sõjaeelset Putini Venemaad: ühest küljest Vene sõdureid Krimmis ei olnud, vaid tulipäised noored mehed ostsid endale ise poest rohelised püksid ja jahivarustuse, teisalt autasustati sõjaväelasi eduka operatsiooni läbiviimise eest. Samamoodi (…) keelekorralduses: ühest küljest justkui midagi olulist ei sünni, koondatakse lihtsalt keelevara ühele veebilehele kokku, et see oleks uue põlvkonna jaoks mugavalt kättesaadav, nii et igasugune hädakisa paistab naeruväärse ülereageerimisena, teisalt söödetakse järjekindlalt ja süsteemselt ette peapöörituseni reduktsionistlikke tuumväiteid keele, normingute ja kõige muu kohta ning on asutud sajanditega püstitatud infrat aktiivselt murendama.“

Uus rubriik „Eksperiment“ sisaldab jälge Triin Kallase, Ülar Ploomi, Kristiina Ross ja Heete Sahkai katsetest äärmusliku dominandipõhise tõlkega. Autahvlil ripuvad taas Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid ning August Sanga ja Edvin ja lembe Hiedeli auhinna saajad. Numbri lõpetab seekord hiljuti kümneaastaseks saanud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni kroonika aastatest 2012–2022.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl X” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht.

Tõlkija Hääl nr 9 (2021)
Tõlkija Hääl nr 8 (2020)
Tõlkija Hääl nr 7 (2019)
Tõlkija Hääl nr 6 (2018)
Tõlkija Hääl nr 5 (2017)
Tõlkija Hääl nr 4 (2016)
Tõlkija Hääl nr 3 (2015)
Tõlkija Hääl nr 2 (2014)
Tõlkija Hääl nr 1 (2014)

Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus üheksandat korda

Traditsiooniliselt avab numbri rubriik „Sütitav sissejuhatus“, milles seekord Eva Kolli võrdleb tõlkimist usuhüppega, näitab, et lendamine on seetõttu tõlkijale hädavajalik oskus ning jagab retsepte, mis seda kunsti kõige paremini praktiseerida aitavad. Seejärel arutlevad vanakreeka ja ladina tõlkijate vestlusringis Kaarina Reinu eestvedamisel Janika Päll, Kaspar Kolk, Maria-Kristiina Lotman, Kai Tafenau, Ivo Volt ja Kadri Novikov, kuidas antiik – need võimsad jumalad ja suured kangelased, aga ka tavalised inimesed oma tavaliste muredega – elavalt eesti keelde tuua.

 Ahto Lobjakas ütleb oma artiklis seda, millele tõlkijad iga päev vastupidist kinnitust otsivad: millest ei saa ühes keeles mõelda, seda ei saa teises keeles öelda. „Olla“ tähendab midagi hoopis muud kui être, to be või sein. Kuid kuigi Nietzsche on kunagi küsinud, milline võiks välja näha soome-ugri keeltes tehtud filosoofia, võivad meie väikesed keeled teisalt pakkuda kaitset hiigelsuurte asjade eest. Ja justkui nende lõputute võimaluste tõestuseks näitab seejärel Mathura, kuidas pöörduda eesti keeles hindi jumalate poole nii, et ka nemad rahule jääks.

Mirjam Parve analüüsib „Alice Imedemaal“ tõlkeid ja jõuab järeldusele, et ehkki teksti versioone on eesti keeles olemas juba neli, on jänesurg nii põhjatu, et ruumi oleks veel järgmistelegi, ning et kui mängu astuvad Untsansakas, Jobukakk ja Tolvajolvan, võib tõlge olla mitte ainult lähteteksti, vaid ka sihtkultuuri süvauurimus. Kristjan Haljak aga näitab, kuivõrd tõlkimine on alati kasulik – aga mitte kasulik nagu kapitalistlik Arbeit, vaid nagu Freudi Traumarbeit, unenäotöö.

Aet Varik paneb omapisikestest lugemismuljetest kokku suure pildi 2020. aastal ilmunud tõlkeilukirjandusest. Miks uurida eesti tõlkeajalugu ja millised võimalused meil selleks on, räägib Daniele Monticelli. Kuidas aga tõlkida 19. sajandist pärinevaid ladinakeelseid doktoritöid ning mida arvestada nende tekstide puhul, mis nii vormilt kui sisult tänapäevasele lugejale väga dissertatsioone ei meenutagi, kõneleb Karl Ernst von Baeri ja Friedrich Robert Faehlmanni väitekirjade eestinduste näitel Kaarina Rein.

Ivo Volt tuletab oma artiklis „Homer, Perse ja teised“ meelde, millised salakavalad lõksud varitsevad antiiknimede ja -reaalide vahendamisel läbi teiste keelte ka kõige kogenumaid tõlkijaid. Maria Esko vaatleb, missuguse kolme erineva peenikese häälega võib eesti keeles rääkida väike prints, see armastatud kangelane, kelle reis planeetide vahel on maailmas kokku kättesaadav kolmesajas keeles. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Kalju Kruusa põhjalik ülevaade kogu jaapani luule eestinduste saja-aastasele ajaloole, kus nappidel vormidelt peegeldub ometi tagasi kogu meie luuletõlketraditsioon.

Intervjuusid on seekord kaks. Kaja Kann kõneleb Kiwaga, kelle kureeritava kirjastuse ;paranoia eesmärk pole midagi vähemat kui häkkida reaalsust. Endised prantsuse raamatupoodnikud Veronique Durand ja Jean-Pierre Ohl aga räägivad Heli Allikule, mida teha, kui ühtmoodi ei saa ja teistmoodi ei taha, aga ometi on soov oma elu raamatute keskel veeta.

Arvustuste rubriigis ütleb Lauri Sommer: „Parimad poeedid on avameelsed, aga ometi ei saa neis peituv mõistatus lugejaile kunagi lõpuni selgeks.“ Mis võib seekord selgeks saada Georg Traklist, mõtiskleb ta Leho Ruusi monumentaalset tõlkekogu „Luule. Proosa. Draama“ lugedes.

Autahvlil ripuvad Eesti Kultuurkapitali eestikeelse ilukirjandusliku tõlke auhinna nominendid

Kai Aareleid, Maria Einman, Hendrik Lindepuu, Aare Pilv / Rein Raud, Tiiu Relve ja Triinu Tamm, võõrkeelse tõlke auhinna nominendid Adam Cullen, Anna Michalczuk-Podlecki, Julija Potrč Šavli, Vera Prohhorova, Danutė Sirijos Giraitė ja Jouko Vanhanen ning mõttekirjanduse tõlke auhinna nominendid

Hendrik Lindepuu, Margus Ott, Ants Paikre, Krista Simson / Mall Ruiso, Toomas Rosin / Kersti Unt ja Jaan Ross. August Sanga luuletõlke auhinna žürii otsust – preemia pälvis Carolina Pihelgas – kommenteerib esimees Hendrik Lindepuu, Aleksander Kurtna nimelise näidenditõlkeauhinna laureaat Margus Alver vastab Reet Weidebaumi küsimustele, Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna saaja Kajar Pruuli pärjamist selgitab žürii esinaine Riina Kasser ning Rahel Kard võtab kõige lõpuks kokku prantsuse laulude tõlkevõistluse.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl IX” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht. 240 lk.

Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus kaheksandat korda

Sütitavas sissejuhatuses jõuab Kaja Kann läbi lolluse ja värskuse, näitlemise ja näitamise, tegutsemise ja läbielamise ning tähendamise ja tähistamise liikudes lihtsa praktilise järelduseni: enne kui hakata tõlkima, tuleb aru saada, mis on päris.  

Rootsikeelse kirjanduse vestlusringis uurivad Kadi-Riin Haasma juhtimisel Ene Mäe, Kadri Papp, Anu Saluäär ja Tõnis Arnover, miks rootsi kirjandusel Eestis nii hästi läheb. Kuid hästi läheb ka Aafrika maade kirjandusel, ning selle nähtuse üle – oleme me ise äkki aafriklased? oleme me äkki ise eurooplaste “metsikud hinged”? – arutlevad Heili Sepa küsimustele toetudes teises vestlusringis Kaia Sisask ja Ulla Kihva.

Artiklite sektsiooni avab Kristiina Ross, kes mõtiskleb, kas on olemas universaalseid võtteid vanade tekstide tõlkimiseks, ning jõuab järeldusele, et peamiseks lahenduseks jääb siiski lihtsalt sõnade omaaegse tähenduse teadvustamine: “Tõlkija peab igal juhul lähtuma oma kaasaegsest keelest ning looma seda tarvitades uue, fiktsionaalselt minevikulise õhustiku.” Kalle Kasemaa räägib Uku Masingust kui tõlkijast – millistest juhtjoontest Masing tõlketöös lähtus, milliseid vahendeid oli tal kasutada, mis hakkab tema tõlgete puhul silma ning mis teeb need eriliseks. Ivo Volt analüüsib obstsöönsuste tõlkimist vanakreeka komöödias ja tuvastab meie tõlkemeistrite loomingu põhjal, et kuigi selle žanri tekstid on ebatsensuursuste poolest vägagi rikkad, ei ole roppused per se tõlkimisel sugugi suurim takistus – see, mis vana komöödia tõlkimise nii keeruliseks teeb, on naljade vahendamine nii, et eesti lugejani jõuaks väga erinevate tasandite ja registrite sõnamängud ja huumor. Ning millised võivad olla lahendused, kui üsna lühikeses originaaltekstis sisaldub vähemalt kakssada orgaanilist vihjet – pealkirja, tsitaati, laulu – maailmakultuuri teostele, millest valdav osa on eesti lugejale tundmatud, kõneleb Alain Mabanckou romaani “Katkine klaas” tõlkimist meenutades Ulla Kihva.

Obstsöönsused mõlguvad kaheksandas numbris meeles ka Ülo Siirakul, kes näitab Catulluse luuletuste tõlkeid analüüsides, et just ebatsensuursetes kohtades võib mõnikord peituda teose iva ning seda asjaolu peab arvestama ka tõlgetes. Liina Jääts uurib, mis juhtub teatris ühe tõlkenäidendiga – jõuab see lavale algsel kujul või muudavad seda ka toimetaja, dramaturg, näitlejad? Ja kui nii on, kas leidub seaduspärasusi, mida kõigi nende tegevuses on võimalik välja tuua? Ekaterina Velmezova aga kirjeldab, milliseid poeetilisi variatsioone lubas ta endale Jaan Kaplinski luulekogu “Tule tagasi helmemänd” vene keelde tõlkides ja kuidas korraga see, et “naat” muutub “takjaks”, “paisuv hernekaun” “nutuseks männiks”, “Pärnu tuviõun” “hobukastaniks” ja “nõges”  kasvab sinna, kus eesti keeles laiub “paljas õuemuru”, on täiesti ilmselge ja iseenesestmõistetav.

Miks masinad on võimelised tõlkima tarbeteksti, aga mitte tarbetut teksti ehk teiste sõnadega ilukirjandust? Sest masinate abil on võimalik ühest keelest teise üle kanda see, mida sõnad ütlevad, aga siiski mitte see, mida sõnad ei ütle, kirjutab Anti Saar. Kuidas käituda olukorras, kui me oleme justkui üks rahvas, kes räägib lihtsalt kahte eri keelt, aga “rasols” ei ole ometi “rosolje” ega ka mitte “kartulisalat”, aitab läti kirjanduse eestindustele pilku heites mõelda Ilze Tālberga. Ilona Martson arutleb, millised võimalused on tõlkida üht kadunud subkultuuri – nõukogude vangilaagreid ja neis kasutusel olnud erižargooni –, kui tõlkija šansid ise vangi minna on väikesed. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Kalju Kruusa, kel on üksainus lihtne lahendamatu küsimus: mida eesti keeles teha hiina luule riimidega?

Intervjueeritav on seekord legendaarne tõlkija ja toimetaja Tiiu Kokla, kes räägib Lauri Eesmaale oma pikast ja kirglikust teekonnast kuni tänase tõdemuseni: “Kui ma leian niisuguse iva, mis on minu iva, siis ma olen õnnelik.” Arvustamisel on aga raamat “Valda Raud. Üks elu”, mida lugedes Made Luiga püüab mõista, kuidas on võimalik koostada raamat tõlkijast nii, et tõlkimisest ei olegi peaaegu juttu, kuid ometi öeldakse nii palju tõlkija elu kohta.

Autahvlil vastavad küsimustele Eesti Kultuurkapitali eestikeelse ilukirjandusliku tõlke auhinna nominendid Kadri Jaanits, Siiri Kolka, Carolina Pihelgas, Mati Sirkel, Aet Varik ja Heli Allik, võõrkeelse tõlke auhinna nominendid Birgita Bonde Hansen, Danutė Sirijos Giraitė, Maima Grīnberga, Maximilian Murmann, Frans van Nes ja Vera Prohhorova ning mõttekirjanduse tõlke auhinna nominendid Kristjan Haljak, Martti Kalda, Kalle Kasemaa, Laurits Leedjärv, Mirjam Lepikult ja Krista Räni. August Sanga luuletõlke auhinna asjus kirjutab Märt Väljataga kirja, Kalju Kruusa peab kõne. Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eest tänab mõtisklusega Asta Põldmäe, leides: toimetamistöö lõhub üksilduse, isekuse raudkivivalli. Ning numbri lõpetab uus rubriik “Kroonika”, milles Triinu Tamm teeb väikese vahearuande noorte tõlkijate koolitamisest.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl VIII” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht. 272 lk.


Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus seitsmendat korda

2014. aastast ilmuv Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl VII” koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

Avasõnades selgitab Toomas Kall, miks on hea olla tõlkija Eestis 2019. aastal: “Sest ainult Eestis peetakse loomulikuks, et Aleksander Kurtna nimelise auhinna saab tõlkija. Ükskõik kus mujal – Itaalias, Saksamaal, Venemaal või Vatikanis –, kui ma räägiksin, et sain Kurtna-auhinna, arvaksid kõik, et sain selle kui teeneline luuraja ja vastuluuraja.“ Me elame rahuajal, meie ettevalmistus tõlkijaametiks on harva ohtlik, seiklus- ja vaevarikas, meie töö ei saa mitte kunagi otsa – jääb üle vaid õnnitleda üksteist, et saame tegutseda tänases Eestis ja tuua segamatult meie keelde teiste maade meistrite suurteoseid.

Ungarikeelse kirjanduse tõlkijate vestlusringis arutlevad seejärel Lauri Eesmaa eestvedamisel Leelo Jõulu, Reet Klettenberg, Sander Liivak, Siiri Kolka ja Krisztina Lengyel Tóth selle üle, kuidas barokne tekst eesti keeles on ungari keeles normaalne tekst ja vastupidi; kuidas ungarlased justkui näevad ja kuulevad teisiti kui eestlased – ehk kokkuvõttes, kuidas tõlkida ühe väikese hõimurahva kirjandust teise väikese hõimurahva keelde.

Artiklite sektsiooni avatekstis kõneleb Ilona Martson, mida tähendab tõlkida lastekirjandust: see tähendab tõusta püsti, kükitada maha, teha end väikeseks ja vaadata maailma sellelt kõrguselt. Tiit Aleksejev mõtiskleb kirjaniku ja tõlkija suhete kõikvõimalike vormide ja tasandite üle; ühe konkreetse suhte avaldumiskuju on võimalik näha ka artikli servadel jooksva autori ja tema romaani “Palveränd“ ungari keelde tõlkinud Krisztina Lengyel Tóthi kirjavahetuse katkendite näol. Millised on kirjandusliku huumori põhiliigid ja mida on võimalik ette võtta huumorit tõlkides, sellest teeb ülevaate Maria-Kristiina Lotman. Contra kirjeldab seejärel oma vääramatut teekonda Urvaste postiljonist tunnustatud läti keele tõlkijaks ja kõige tähtsama Eesti tõlkeauhinna nominendiks, Mari Laan aga tõestab Don Quijote eestikeelsete variantide üle mõtiskledes, et tõlkimine pole muud kui igavene tasakaalumäng: kord ei kipu tõlkenormid vastama reaalsetele oludele, aga siis, kui oskused teoreetilistele nõudmisele järele jõuavad, läheb paigast jälle rahaliste võimaluste osa.

Sellest, kuidas öeldes “toimetaja”, võidakse mõelda “eksperttoimetaja”, “sisutoimetaja”, “keeletoimetaja”, “faktikontrollija”, “viitetoimetaja”, “registritoimetaja”, “sisukontrollija” ja “tundlikkusetoimeta”, ja mida meil selle teadmisega Eestis teha oleks võimalik, kirjutab Ivo Volt. Betty Alveri luule ingliskeelseid tõlkeid vaadeldes leiab Mirjam Parve, et seda, mis siis on ikkagi hea tõlge, ei ole sugugi kerge seletada – ehk igavene küsimus “miks lillekiivrid roostega ei kattu?” jääb endiselt vastust otsima. Kuuprintsess Kaguyale ebamaiselt säravate tõldadega järele tulnud kuninga kaaskond võib muutuda lendavatel taldrikutel saabuvateks ufodeks – et esmapilgul ka kõige absurdsemana tunduvad adaptatsioonid võivad siiski lisada midagi meie iidsete tekstide mõistmisele, näitab keskaegsest Jaapanist pärineva “Vana bambuseraiduri loo” ekraniseeringuid analüüsides Alari Allik.

Mida teha, kui jutustaja end tekstis eriti näole ei taha anda ja tegelasigi on võimalik eristada vaid üksteisega läbi põimunud häälte põhjal? Tõlkimise võimalusi Anni Saumont’i novellides vaatleb Maria Esko. Liisi Rünkla mõtiskleb, kuidas võiks olla võimalik tõlkida peituvat häält ja kuidas selle kuuldaolek võrdlemisi otseselt toimetajast sõltub, või kui kasutada Pierre Bourdieu sõnu: “On ilmne, et kõik vestlejad pole stuudios võrdsed. On olemas stuudio professionaalid, elukutselised stuudiokõnelejad, ja nende vastas amatöörid (need võivad olla streikijad, kes lähevad sinna häda sunnil…), mis loob erakordse ebavõrdsuse. Et nüüd taastada veidigi võrdsust, peaks saatejuht käituma ebavõrdselt, see tähendab, abistama suhteliselt kõige saamatumaid (…). Kui tahetakse, et ebaprofessionaalne kõneleja suudaks midagi öelda (ja tihti ütleb ta siis täiesti erakordseid asju, mida need, kes rääkimist valdavad, pikapeale ei oska enam isegi mõelda), tuleb teha tööd, et aidata tal rääkida.“ Mathura aga räägib merisiilikutest ja surmapuudest ehk sellest, missugused on võimalused ilukirjanduslikus tekstis tõlkida liiginimesid, mis on kord nii eksootilised, et ei ütle meile midagi, kord kõlavad liiga tehniliselt, kui tekst on poeetiline, või mida pole lihtsalt ei meie entsüklopeediates ega ka kujutluses olemas. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Mihhail Trunin, kes Lev Rubinsteini eesti keelde tõlkimise võimalusi vaagides jätkab oma panusega igihaljast luuletõlkediskussiooni.

Intervjuude rubriigis joonistab Agu Sisask Maarja Jaanitsaga vesteldes pildi kaugetest ilusatest asjadest – lapsepõlvekodust, mida külastas Uku Masing; Jaapanist pärit Leningradi õppejõust, kes oli Siberis sõjavangi sattunud; Meie isa palvest, mille “võlgu“ võib tõlgendada päris mitmel kombel, ning sõnadest, mis ei tähenda mitte midagi. Aude Fleury räägib aga Heli Allikule, mida õigupoolest ette võtta, kui sul on doktorikraad, sõpradelt laenatud 2000 franki, lagunev küün koduhoovis ja palju ideid, mis on raamatumaailmaga seotud, aga mitte mingisugust tööd – ehk kuidas loodi kaheksateist aastat tagasi Prantsusmaa kõige esimene mobiilne raamatupood.

Aastaraamatu lõpetab traditsiooniline „Autahvel“. Kerti Tergemi küsimustele vastavad kultuurkapitali 2018. aasta ilukirjandusliku tõlke nominendid Riina Jesmin, Triinu Pakk, Üllar Peterson, Leena Tomasberg, Peeter Volkonski ja Märt Väljataga, ning nominendid tõlke eest võõrkelde Guntars Godiņš, Birgita Bonde Hansen, Cornelius Hasselblatt, Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Marina Tervonen. Anti Saar aga küsitleb mõttetõlkekirjanduse auhinna nominente Contrat, Lauri Laanistot, Toomas Rosinat, Andrus Tooli ja Aet Varikut. Sõna saavad August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna laureaat Järvi Kokla ja Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna žürii esimees Katrin Kern. Aleksander Kurtna nimelise näidenditõlke preemia žürii tööd kirjeldab väike kokkuvõte.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl VII” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht.

Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus kuuendat korda

VI numbri avasõnad on Margus Otilt, kes mõtiskleb, mis on õigupoolest tõlkevalu ja kuidas saavad tõlkijas õnnelikult koos elada tööline, retsidivist, kontempleerija ja armastaja. Hispaaniakeelse kirjanduse tõlkijate vestlusringis arutlevad Mari Laan, Maria Kall, Klaarika Kaldjärv, Ehte Puhang, Ruth Sepp ja Kai Aareleid selle üle, kuidas Hispaania Aafrikast ära Euroopasse tuua. Sellest, kuidas võiks luuletõlge häälestuda meid ümbritsevale keele intensiivsele muutumisele, ilma et see tähendaks ühest küljest käegalöömist ja teisest küljest klammerdumist, visandab artiklite sektsiooni esimeses tekstis “Klassikalise eesti keele poole (ehk üleskutse heterorütmiale)” oma nägemuse Hasso Krull.

“On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata. Selles küllaltki ärevas seisundis võiks olla sama kohane igal sügisel mõttes läbi käia Hieronymuse elu, saada temalt tuge, seda enam, et ka tema ületamatult viljakas kirjutamistöö toimus tõenäoliselt suurel määral pimeduses, öösel. Tema kaasajal see arusaam haridust saanud inimeste seas valitseski: p a r i m  a e g  k i r j a t ö ö k s  o n  ö ö.” Nõnda alustab, ja samas võtmes jätkab oma artiklit Marju Lepajõe, kes aitab läbi rännaku Hieronymuse ellu tänasteil tõlkijailgi aru saada, kuidas sisustada oma töökamber, missuguste inimestega end ümbritseda, kuidas lõhnata nii eluajal kui pärast surma ning mida üldse oma eluga peale hakata, et saada tõlkijate kaitsepühakuks. Mis on vabarealine tanka ja kuidas luule sisu ja vorm muudavad end vastavalt sellele, kas see “ilmub” kirjarullil, õnnitluskaardil, põue-, riba-, toonipaberil või raamatuleheküljel – ning mida selle kõigega ette võtta tankasid eesti keelde tõlkides –, kirjutab Kalju Kruusa.

Klaarika Kaldjärv vaatleb Jorge Luis Borgese tekstide tõlkeid ja meenutab meile, et see, kuidas midagi öeldakse, on alati osa sellest, mida öeldakse. Mida tunneb, mõtleb ja õpib tõlkija, kui teda ennast tõlkima hakatakse, räägib Kai Aareleid. Daniele Monticelli kirjeldab praktiku ja teoreetiku vaatepunkte ühendades Lennart Meri “Hõbevalge” ebatavalist teekonda itaalia keelde. Kadri Jaska mõtiskleb aga 2012. aasta ajalehe Sirp tõlkearvustusi analüüsides, missugused võiks olla tõlkekriitika kirjutamise teoreetilised lähtepunktid ja mida nendega praktikas peale on hakata.

Loomingu Raamatukogu esimese toimetuse (1957–1972) toimetamispraktikale heidab arhiivimaterjalide abiga valgust Anne Lange. Sellest, kuidas reageerivad tõlkijad, kui mõne võõrkirjanduse kontseptsioon nende kultuuris vägivaldselt muutub, ning kuidas deminutiivide ja liitomadussõnade tõlkestrateegia saab olla väike vastupanuliikumise vorm, kõneleb oma artiklis Friedebert Tuglasesest kui Aleksei Toltsoi romaani “Peeter Esimene “ tõlkijast Lea Pild. Artiklite sektsiooni lõpetab Aare Pilve mõtisklus tõlkija poeetikast.

Tõlkepäeviku autor on Krisztina Lengyel Tóth, kes Paavo Matsini “Gogoli diskot” ungari keelde tõlkides seisis esmapilgul ületamatu probleemi ees: “Sellel romaanil on eesti keeles üleskruvitud stiil, aga kui ma tõlgin samas stiilis, siis tuleb välja keskmine ungari kirjandustekst.”

Intervjuude rubriigis kõneleb vanaarmeenia keelest Nareki Grigori “Nutulaulude raamatu” tõlkinud Peeter Volkonski, mida tähendab nelikümmend aastat kooselu tekstiga, mis “mõjub tuhat aastat pärast kirjutamist – kuid mis mõjub ka tuhat aastat enne kirjutamist.” Keiti Vilms aga räägib, kuidas on “kirjutada” uue keele ajastul, kui süntaks on asendunud koodiga, jutumärgid hashtag’idega, hüüumärgid emotikonidega, luuleread ajajoonega, suletus lõpetamatusega ja ainuautorlus määramatu kollektiiviga – ning lugemine seguneb laikimisega, loomine kopeerimisega, visuaalne verbaalsega ja inimene algoritmiga.

Aastaraamatu lõpetavad traditsioonilised küsimused Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentidele. Eestikeelse ilukirjandustõlke preemiale kandideerinud Ilona Martsonit, Paul-Eerik Rummot, Riina Hansot, Olavi Teppanit, Kai Aareleidu, Ants Paikret ja Veiko Belialsi ning võõrkeelse ilukirjandustõlke auhinna nominente Danutė Sirijos Giraitėt, Cornelius Hasselblatti, Matthew Hyde’i, Consuelo Rubio Alcoverit ja Adam Cullenit küsitleb Anu Saluäär-Kall. Mis on mõttekirjanduse tõlkimise mõte? Selle üle arutlevad aga mõttetõlkekirjanduse auhinna nominendid Tiit Kuuskmäe, Indrek Rohtmets, Anti Saar ja Kaia Sisask ning žüriiliikmed Linda Kaljundi, Jaak Kangilaski ja Margus Vihalem.Aastaraamatu “Tõlkija hääl VI” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Jüri Kass. Väljaandja SA Kultuurileht.

Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus viiendat korda

Aastaraamatu V numbri avasõnades tunnistab Valdur Mikita: tõlkija on sündinud metsa rüpes, ühtse keele leidmine pole tema jaoks midagi muud kui elu küsimus. “Tõlkija hääl” ühendab meid kõiki – kirjanikku, tõlkijat, kirglikku lugejat ja mass-inimest. 

Avasõnadele järgnevas vestlusringis arutlevad Margit Juurikas, Maret Nukke, Alari Allik ja Lauri Kitsnik koos Rein Rauaga jaapani kirjanduse tõlkimise mineviku ja hetkeseisu üle ning aitavad mõista, millised on selle kauge kultuuri tõlkimise rõõmud, raskused ja kõige silmatorkavamad iseärasused.

Artiklite osa avab Märt Väljataga, kes oma essees “Maailm täis vigasid” mõtiskleb tõlkijate saatuse üle meile läheneval robotite ajastul, ja jõuab ühtaegu rõõmustavale ja kurvastavale järeldusele, et masinate ülemvõim ei ole kõige suurem tõlkijate eksistentsi  ähvardav oht. Milles seisneb õigupoolest tõlkija hääl meid ümbritseva mitmekülgse müra keskel, mõtiskleb seejärel Katre Talviste. Lauri Sommer kirjutab Georg Trakli luule tõlkimisest – “raiudes läbi hinge pimeda öö teed sinnapoole, et kord saabuks „sinine silmapilk”, mil „raagus okstes pidutseb taevas.””

Näidenditõlke ja interpreteeriva tõlke seostamise võimalusi analüüsib rikkalike näidete varal Margus Alver, peatudes muuhulgas ka intrigeerival küsimusel “kuidas tõlkida nii, et keeled jäävad tõlkeprotsessist üldse välja”. Eesti kirjanduse tõlkimise ajaloo ja tänapäevase olukorra Soomes visandab oma artiklis Piret Saluri. Lauri Laanisto kirjeldab põnevaid rännakuid terminoloogiliste eksisammude jälgedes ning koos sellega Darwini “Inimese põlvnemise” eestikeelse tõlke kollegiaalset ja kollektiivset toimetamisprotsessi. Lätis uue Eesti iseseisvuse ajal ilmunud eesti kirjandusteoste tõlkimisest ja vastuvõtust annab ülevaate Maima Grīnberga. 

Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistuse” tõlkimisel end ilmutanud paratamatustest ning nendega leppimise viisidest kõneleb Indrek Koff. Hiina luule eestinduste värsimõõdu kõige esimestest katsetustest kuni tänapäevani võtab vaatluse alla Kalju Kruusa. 1992.–2000. aastani maailmaklassika tõlketeoseid avaldanud väärtkirjastuse Hortus Litterarumi tegevust kaardistab seejärel Krista Mits. Paralleelsete käsitlustega “Tõlkija peab…”: nõudmised ilukirjandusliku proosa tõlkijale 20. sajandi Eestis” ning “Tõlkija peab…”: tõlkenormid luulevahenduses 20. sajandi Eestis” võtavad aga aastaraamatu artiklite sektsiooni kokku Elin Sütiste ja Maria-Kristiina Lotman.

Intervjuude rubriigist leiab Mariliin Vassenini vestluse mitmekülgse luuletaja ja tõlkija Carolina Pihelgasega. Seejärel jutustab Krista Kaerale oma tööst kirjastuses Eesti Raamat aastatel 1958–1988 legendaarne toimetaja ja tõlkija Linda Targo. Tõlkimise ja armastuse, meheliku ja naiseliku, märgilise ja tähendusliku suhteid avab Rita Niinestele intervjuus “Et hakata armastama, tuleb hakata tõlkima” filosoof ja tõlkija Andres Luure. 

Aastaraamatu lõpetavad traditsioonilised küsimused Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentidele. Eestikeelse ilukirjandustõlke preemiale kandideerinud Heli Allikut, Riina Jesminit, Ene Mäed, Tiina Randust ja Sigrid Toomingat küsitleb kõigepealt Lauri Eesmaa. Heli Allik uurib seejärel uue, alles 2017. aastal asutatud mõttetõlkekirjanduse auhinna nominentidelt Marek Laanelt, Mirjam Lepikultilt, Margus Otilt, Triinu Pakult, Heete Sahkailt ja Kai Tafenault nende tõlketõekspidamiste ning -kogemuste kohta. Kuidas võib tõlkida eesti kirjandust, selgitavad viimaks Lauri Eesmaale Merike Lepasaar Beecher, Irja Grönholm, Birgita Bonde Hansen, Anna Michalczuk ja Øyvind Rangøy, kes olid esitatud 2016. aasta kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentideks oma töö eest eestikeelse kirjanduse vahendamisel võõrkeeltesse.

Aastaraamatu “Tõlkija hääl V” on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Jüri Kass.

Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus neljandat korda

Avasõnades küsib japanoloog Alari Allik, kuidas olla oma tõlkega rahul. Vastuse laenab ta neuroloogiaga tegelevalt Ameerika tõlketeoreetikult Douglas Robinsonilt: kui tõlkimise hetkel tundus asi õige, siis küllap ongi.

Järgneb vestlusring “Vene kirjandus maa ja taeva vahel”, kus Irina Belobrovtseva, Veronika Einberg, Toomas Kall, Ingrid Velbaum-Staub ja Katrin Väli arutlevad Ilona Martsoni eestvedamisel, milline on vene keelest tõlkimise hetkeseis ja mida huvitavat toimub praegusaja vene kirjanduses.

Artiklite osa avab Rein Raud mõtisklusega “Tõlkida teist”, kus keskendutakse Ida-Aasia tekstide tõlkimise eripäradele, et lõpetada tõdemusega: kuigi üht keelelist maailma ei ole kunagi võimalik täielikult taasluua teises, võib seal sündiv väljendus sellest hoolimata ulatuda üle kultuuriliste piiride. Aare Pilv peab aru, mis õigupoolest on tihti iseenesestmõistetavuseks peetav “poeetiline mõõde” ning mida selle säilitamise nimel luuletõlkes teha saaks. Made Luiga võtab vaatluse alla 2015. aastal Eesti ajakirjanduses avaldatud tõlkekriitika, kuid jõuab selle pinnalt ka laiemate tähelepanekuteni meie kirjanduspoliitikast. Ülar Ploom mõtiskleb, kuidas on võimalik siduda üleloomulikku nägemist keelelise väljendusega ning kuidas on ta valmivas Dante “Paradiisi” tõlkes tõlkinud paradiisikujundeid. Kaia Sisask toob esile viisid, mil tõlgete kaudu prantsuse keelest mõjutasid nooreestlased kogu 20. sajandi alguse eesti kirjandust. Marju Lepajõe arutleb, kuidas jõutakse ülepea millegi tõlkimise vajaduseni, kuidas toimetada vanade tekstide helistiku määramist ja kuidas võiks tõlkida üht “kirjandusmälestist”, Paavst Innocentius III traktaati “Inimolu viletsusest”. Triinu Tamm analüüsib Prantsusmaal ilmunud Eesti kirjandusteoseid ja nende vastuvõttu prantsuskeelses kultuuriruumis, tuues esile ajastute ja lugemisviiside eripärad ning proovides mõista, mida ja miks on Prantsusmaa lugeja eesti kirjanduses hinnanud. Janika Päll võtab vaatluse antiikkirjanduse fragmentide tõlkimise võimalused Sappho ja Alkaioise dialoogi näitel. Nicolas Auzanneau (tlk. Maria Esko) kirjeldab 2015. aasta oktoobris Läti tõlkijaid ühendanud ja kohati kirglikuks kippunud tsensuurivastast luuletõlkeaktsiooni. Ülevaatega “Algusvärsile tuleb kindlasti punkt panna” lõpetab artiklite sektsiooni Kalju Kruusa, kes iseloomustab katkestust jaapani haiku-vormis ning erinevaid võimalusi ja vajadusi selle tõlkimisel.

Intervjuude rubriigist leiab Kalju Kruusa kõneluse hiljuti lahkunud viljaka jaapani ja prantsuse keelest tõlkija Ülle Udamiga. Seejärel räägib Jan Kaus Lauri Kitsnikule tõlkimise ja kirjutamise suhtest oma loomingus. Aastatel 1991–2008 tegutsenud väärika kirjastuse Vagabund elitaarsest sõnavabadusest vestleb Joel Sangaga Johanna Ross.

Aastaraamatu lõpetavad traditsioonilised küsimused Eesti Kultuurkapitali eestikeelse tõlke auhinna nominentidele – Lauri Eesmaad, Krista Kaera, Maarja Kangrot, Kalle Kasemaad, Jüri Ojamaad ja Triin Taela küsitlevad Kersti Unt ja Piret Saluri. Viimasena kõneleb Kersti Undile ja Piret Salurile eesti kirjandusest ja selle tõlkimisest Eesti Kultuurkapitali võõrkeelse tõlke auhinna laureaat Hannu Oittinen.

Aastaraamatu on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin 


Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus kolmandat korda

Aastaraamatu avasõnad on Kaia Sisaskilt, kes kirjeldab, kuidas tema jaoks on tõlkimine Hermese mäng: õhuline ja kerge, piire ületav, paindlik, kohati manipuleeriv ja kaugel pretensioonist vahendada püha tõde.

Järgneb vestlusring soomekeelse kirjanduse tõlkimisest eesti keelde, Kadri Jaanits, Kätlin Kaldmaa, Jan Kaus, Mihkel Mõisnik ja Piret Saluri arutavad Eva Velskeri küsimustele vastates, milline on soome keelest tõlkimise hetkeseis ja mida huvitavat toimub praegusaja soome kirjanduses. Hasso Krull vaatleb oma artiklis tõlkimist skaalal possibilism ja determinism, eritledes ranget, paindlikku ja määramatut ehk kõnelähedast tõlkimist. Paul-Eerik Rummo artikkel räägib luuletõlkimisest kui ühest luuletamise erijuhtumist, seda illustreerivad näited autori enda tõlkijateekonnalt.

Märt Väljataga keskendub oma artiklis värsile ja värsside tõlkimisele, arutledes nii vormilise kui ka vabavärsilise luule tõlkevõimaluste üle, pakkudes muuseas värskeid lahendusi mõnele klassikalisele tekstikatkele. Heigo Sooman teeb sissevaate õigustekstide tõlkimisel üles kerkivatesse küsimustesse. Piret Pääsuke vaatleb võrdlevalt, kuidas on erinevatesse Euroopa keeltesse tõlgitud Heinrich Hoffmanni “Struwwelpeteris” (“Kolumats”) esinevad pärisnimed, kõrvutades ka kahte eesti keeles ilmunud tõlget (Endor Tendor 1923 ja Andres Ehin 1982).

Intervjuude rubriigist leiab vestluse Jaak Rähesooga, kes räägib Ene-Reet Soovikule oma pikaaegsest tõlkijategevusest, modernismist ja teatritõlkest. Samuti leidub seal Heli Alliku intervjuu Jaan Kaplinskiga, kes kirjanikuameti kõrvalt on üle 50 aasta tegutsenud ka tõlkijana. Triinu Tamm esitab kuus küsimust 2014. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentidele, kelleks olid Veronika Einberg, Märt Läänemets, Kalle Kasemaa, Lauri Saaber, Carolina Pihelgas ja Maiga Varik. Mis paneb neid tõlkima eesti kirjandust, selgitavad Adam Cullen, Guntars Godiņš, Jean Pascal Ollivry, Krisztina Lengyel Tóth ja Tatjana Verhoustinskaja, kes olid esitatud 2014. aasta kultuurkapitali tõlkeauhinna nominetideks oma töö eest eestikeelse kirjanduse vahendamisel teistesse keeltesse.Aastatel 1997–2008 tegutsenud ja väärttõlkekirjandust avaldanud kirjastuse Atlantis tegevust kaardistab Kristjan Haljak. Tõlkepäevikut pidas Anti Saar. Lisaks leiab almanahhist kaks arvustust Anne Lange raamatule “Tõlkija omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015), arvustused on kirjutanud Triinu Pakk ja Heli Allik.  

Aastaraamatu on koostanud Triinu Tamm, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Jüri Kass


Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat “Tõlkija hääl” ilmus teist korda

Aastaraamatu avasõnad on Mati Sirkeli sulest, kes arutleb itaaliakeelse kalambuuri “traduttore, tradittore” (“tõlkija on äraandja/reetur”) tähenduse üle.

Järgneb vestlusring ingliskeelse kirjanduse tõlkimisest eesti keelde, kus tõlkijad Krista Kaer, Triinu Pakk, Triin Tael ja Aet Varik koos küsitleja Jan Kausiga vaagivad ingliskeelse kirjanduse ülemaailmset haaret ja erinevaid lokaalseid-ajaloolisi avaldumisvorme.

Tõlkimisega seotud metafoore vaatleb oma artiklis Mariliin Vassenin, kes leiab, et eri ajalooetappidel kasutusel olnud metafooride – ja seeläbi normide – analüüs aitab muuta kindlamaks ka pinnase, millel tõlkija täna seisab.

Tsitaatide tõlkimisele keskendub Triinu Pakk, joonistades rohkete näidete varal välja mitmesugused võõra kõne tõlkimise võimalused.
Alari Allik vaatleb budistlike põhimõistete eestikeelseid tõlkevasteid virgumine, kirgastumine, valgustumine, ärkamine, taipamine, mõistmine ning leiab, et loominguline kasutus sobivas kontekstis annab eluõiguse kõigile.

Murrete tõlkimisel peatub Kersti Unt, leides, et üldkehtivat sõnastikku murdeliste tõlkevastete jaoks pole koostada võimalik, niisamuti nagu pole olemas üldkehtivat lahendust murdeliste tekstide tõlkimise jaoks – kõik, nagu ikka, sõltub kontekstist ja tõlkijast.

Intervjuude rubriigist leiab seekord Marin Mõttuse kõneluse teeneka hispaania keele tõlkija Ruth Liasega, Triinu Tamme usutluse “Europeia” sarja pikaaegse eestvedaja Lauri Leesiga ja Indrek Koffi vestluse Peeter Sauteriga.

Mis paneb neid tõlkima eesti kirjandust, selgitavad tõlkijad Maima Grīnberga ja Jean-Pierre Minaudier.

Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali tõlkenominentidele Veronika Einbergile, Ilona Martsonile, Küllike Tohverile, Leena Tomasbergile, Kersti Undile ja Hendrik Lindepuule on esitanud Heli Allik; tekstile sekundeerib Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta tõlkežürii esimehe Jan Kausi mõtisklus parimate tõlgete valiku raskustest ja rõõmudest.

Tõlkijate sektsiooni aastaraamatu “Tõlkija hääl II” on koostanud Triinu Tamm, toimetanud Katrin Hallas. Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis

Tervitame uusi liikmeid:
Epp Aareleid
Riina Jesmin
Mari Laan
Lii Tõnismann