Hetk Kirjanike Liidu väljasõidult Käsmu loomemajja sügisel 2021. Foto: Kris Moor

Lühitutvustus

Eesti Kirjanike Liit (algselt Eesti Kirjanikkude Liit) – kirjanike ja kriitikute kutseühing – asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. Liikmeid oli asutamise hetkel 33 ja nende arv kasvas aastaks 1940 kahekümne inimese võrra. Seisuga 13.04.23 on Eesti Kirjanike Liidul 348 liiget nii kodu- kui ka välismaal: kirjanikud, ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.

Eesti kirjanikud Tallinna raekoja saalis aprillis 1933. Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Foto: Peeter Parikas 

Ajalugu

Eesti Kirjanike Liit (algselt Eesti Kirjanikkude Liit) – kirjanike ja kriitikute kutseühing – asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. Liikmeid oli asutamise hetkel 33 ja nende arv kasvas aastaks 1940 kahekümne inimese võrra. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid esimehena loomingulise liidu eesotsas Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson.

Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu alustas 1940. aasta oktoobris tööd Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkond (esimees August Jakobson). 8. ja 9. oktoobril 1943 Moskvas toimunud asutaval konverentsil valiti uuele liidule juhatus, presiidium ja esimees. Alates 1958. aastast kandis ühendus nime Eesti NSV Kirjanike Liit. Seda juhtisid esimehena Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.

Saksa okupatsiooni ajal korraldas liidu tööd esialgu mitteametlik kolmeliikmeline juhatus, mille esimees oli Albert Kivikas. 1943. aasta suvel andsid Saksa võimud Eesti Kirjanikkude Liidule loa koos teiste ühingute ja ühendustega uuesti tegevust alustada. 12. detsembril 1943 Tartus toimunud peakoosolekul valiti liidu esimeheks Gustav Suits.

1944. aasta sõjasügisel Läände põgenenud eesti kirjanikud organiseerusid ja koondusid sedavõrd kiiresti, et juba 1945. aasta detsembris sündis Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimehena tegutses kuni 1982. aastani August Mälk. Pärast teda töötasid sel kohal Kalju Lepik ja Enn Nõu.

Kodu- ja välismaiste eesti kirjanike organisatsioonide ametlik lävimine oli ideoloogilistel põhjustel takistatud kuni aastani 1989, mil maikuus istuti Helsingis ühise laua taha. Kohtumine oli küll mitteametlik, kuid sisult tipptasemel ja läks igati korda. Ausam ja võimekam osa kirjanikkonnast oli nii siin- kui ka sealpool Läänemerd suutnud kõigi poliitiliste ja olmeraskuste kiuste hoida oma väikese rahva vabadusiha ja kaitsta kultuuri.

Kodumaa pinnal tegutsev kirjanike kutseühing nimetas end 1989. aastal taas Eesti Kirjanike Liiduks. Aastatel 1995–2004 oli liidu esimees Mati Sirkel.

2000. aasta oktoobris võeti Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed nende soovil in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu ning sellega seoses lõpetas Välismaine Eesti Kirjanike Liit oma tegevuse. Lisaks liidu Tartu osakonnale (esimees aastani 2005 Janika Kronberg, 2005–2011 Berk Vaher, 2011–2014 Piret Bristol ja alates 2014. aastast taas Berk Vaher) tekkis juurde Stockholmi osakond (tegutses aastani 2018), mille viimane juht oli Karin Saarsen-Karlstedt.

Aastast 1992 on EKL Euroopa Kirjanike Kongressi liige ja sel on kontaktid mitmete riikide kirjanike organisatsioonidega.

Aastatel 2004–2007 oli EKLi esimees Jan Kaus ja 2007–2016 Karl-Martin Sinijärv. 2016. aasta aprillis toimunud üldkogul valiti EKLi esimeheks Tiit Aleksejev, kes juhib liitu tänaseni.

Seisuga 13.04.23 on Eesti Kirjanike Liidul 348 liiget nii kodu- kui ka välismaal: kirjanikud, ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased.

Tervitame uusi liikmeid:
Juhan Aru
Taavi Eelmaa
Kadri Jaanits
Leenu Nigu
Kadri Ann Sumera