Hukatud luuletajate öö

Valgevenes Kuropatõ metsas toimub igal aastal mälestusüritus „Hukatud luuletajate öö“, et meenutada seal 1937. aastal toimunud massimõrva ohvreid. Ürituse eesmärgiks on rääkida Valgevene repressioonide lugu, mälestada hukkunud valgevene kultuuritegelasi ning lugeda Valgevene vabaduse ja rõhumise teemalisi luuletusi.
29.–30. oktoobri õhtul 1937. aastal lasti maha üle saja valgevene intelligentsi esindaja: vabad luuletajad, proosakirjanikud, kriitikud, ajakirjanikud. Kuropatõ on üks kohutavaim kommunismi kuriteo toimepanemise koht Valgevenes, massimõrva hauakoht, kus lebab sadades massihaudades tuhandeid represseerituid. Valgevene võimud pole massimõrvadega seonduvat infot siiani avalikustanud. Seetõttu ei ole kindlalt teada, kui palju ohvreid on Kurapatõsse maetud. Erinevatel hinnangutel lasti seal maha 30 000 – 250 000 inimest.
3. juunil 1988 ilmus Valgevene ajalehes „Litaratura i Mastactva“ Zjanon Paznjaki ja Jauheni Šmõgalou kirjutatud artikkel nimega „Kurapatõ, surmatee“ („Курапаты – дарога смерці“), mis rääkis esimest korda loo mõrvadest, mida NKVD Kurapatõ metsas toime pani. Autorid tundsid muuhulgas muret, et mälestus sellest kohutavast sündmusest on kadumas ning kui mälu kaob, korratakse kõike taas.
Tänased sündmused Valgevenes panevad paratamatult mõtlema, et ajalugu on siiski ununenud ja ühiskond jõudnud faasi, kus sarnaste kuritegude toimepanek on saanud võimalikuks. Minskis asuv kinnipidamisasutus Akrestina on kui Kurapatõ ahela uus lüli, paik, mis ülemaailmselt tuntuks 2020. aasta presidendivalimiste järel, kui seal rakendati rahumeelsetel meeleavaldustel kinni peetud inimeste suhtes jõhkrat vägivalda: peksu, alandamist, piinamist, vägistamist.

---