Kirjanduslik kolmapäev: ÜDI JA VIIDING. KÕNED SISEMAAL

Etendus, mis on pühendatud luuletaja, näitleja ning lavastaja Juhan Viidingu 75. sünniaastapäevale. Samuti on see hommage kitarristile ja pedagoogile Kuldar Kudule (1965–2005), kes asutas muude tegevuste kõrval klassikalise kitarri osakonna Elleri nimelises Tartu muusikakoolis.

1998. aastal mängisid vennad Kalev ja Kuldar Kudu lavastust „Ma naeran et ma nutan“. Kuldar mängis klassikalist kitarri ja Kalev löökpille ning luges/mängis Üdi ja Viidingu luulet.

Uues lavastuses mängib klassikalist kitarri Kuldar Kudu õpilane Siim Kartau. Ettekandele tulevad H. Villa-Lobosi, A. Lauro, Fr. Tarrega, A. Barriose jt helitööd.

nullteater jätkab selle lavakavaga oma luulelavastuste seeriat. Hetkel on neid teatri repertuaaris kaks: „Ma tahaksin olla kui lill“ Juhan Liivi loomingust, mida teater mängib Rupsis Liivi muuseumis, ning „Endspiel. H. Visnapuu viimased päevad New Yorgis“. 

„Üdi ja Viiding. Kõned sisemaal“ kavas on tekste nii Jüri Üdi kui Juhan Viidingu loomingust ning etenduse jooksul on tajutav sujuv üleminek Üdi maailmast Viidingu omaks ja vastupidi. Hasso Krull kirjutab: „Jüri Üdi luule üleminek Juhan Viidingu luuleks on meie kirjanduses ainulaadne näide sellest, kuidas algupäraselt traagilist elutunnet püütakse asendada algupäraselt sakraalsega. Paljusus püütakse asendada ühtsusega, ainuline üldisega.“ Üleminek on vaevu märgatav ja siiski mitte täielik, Üdi avaldab Viidingule vastupanu ja vastupidi; tekstid, tähendused põimuvad omavahel, minevik ja olevik kohtuvad. Ja kunagi pole Viidingu tekstid Üdi omadest väga eraldiseisvad ja vastupidi. Juba Üdi perioodil on paljudes tekstides tajutav Viidingu kohalolu.

Kava on üles ehitatud inimese rännakuna oma „sisemaale“, loomuseni jõudmisena, või ka vaikuse ja rahu või nullseisundini jõudmisena. Peale klassikalise kitarri kasutatakse õige atmosfääri loomisel tiibeti taldrikuid ja kõlakaussi.

Koostaja ja lavastaja: KUDU

Laval on
KUDU (sõna, tiibeti kellad, kõlakauss)
Siim Kartau (klassikaline kitarr)