MARDILEIVAHOMMIK

“Ja piiskop teeb. See tähendab: piiskop sööb. Nii et lõuapärad naksuvad ja suu matsub ja isur keel tõmbab mitu korda limps ja limps maitset katsudes üle nämmutavate huulte.
“Oooo…” ütleb piiskop, kui naela jagu mardileiba on juba ta laiade hammaste alt läbi, “oooo… See on ju casus täiesti extraordinarius… Ja sina, linna heeringamaja öövahi poeg, oskad valmistada niisugust maiust? Ja mingisuguste mündriku- ja voorimehepoegadega seltsis teete teie seda? Uskumatu! Ja mardileivaks kutsute teie seda? Sinu eesnime järgi? Ei-ei-ei-ei! Selle keelan mina teil ära. Selle nime, tähendab. Ühel roal, mis piiskopi keele alla viib” – ta pöördub toomhärrade poole – “ja tema nõunikkudel mitte vähem – proovige-proovige –, ühel niisugusel roal, iseäranis kui tema päritolu nii kahtlane on, peab vähemalt nimi peen ja ladinakeelne olema. Mitte mardileib. Vaid martipanis. Martipanis, mida kogu maailm, kui ma ladina keele seadusi õigesti aiman, edaspidi martsipaniks hakkab kutsuma.”” (“Mardileib”, Jaan Kross)
Kuidas apteekri õpipoiss Mart “kahtlastel” asjaoludel martsipani leiutas ja seeläbi kuulsaks maiusemeistriks sai, kuuleme juba tuleva laupäeva lastehommikul. Samuti meisterdame martsipanist kompvekke, mida saabuval sõbrapäeval oma kõige kallimatele kinkida (ja muidugi ise mõnuga mugida).