Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda kuulub 29.09.23. a seisuga 100 liiget Tartust ja Lõuna-Eestist, seega hõlmab Tartu osakond ligi kolmandikku Eesti Kirjanike Liidust.

Osakonna keskus on Tartu Kirjanduse Maja. Majas tegutsevate partneritega (kaasomanik Eesti Kirjanduse Selts, raamatupood Utoopia, kultuuriklubi Salong, kirjastus Ilmamaa, ajakiri Värske Rõhk) ning arvukate majaväliste partneritega viime läbi UNESCO kirjanduslinna Tartu tihedaimat kirjanduspõhist sündmustekava – aastaringselt üle 100 kirjandussündmuse, mis edendavad lugemishuvi kogu Eestis ja ka rahvusvaheliselt (sündmuste järelvaadatava voogedastuse abil; jätkumas on koostöö New York Public Libraryga veebisaadete loomiseks Tartu kirjanduslikest suurkujudest). Sündmuste otseedastuste hulga poolest oleme valdkonnaüleselt kogu Eestis esirinnas, luues ühtlasi kultuuriväärtuslikku audiovisuaalset varamut.

Pakume lugemise, kuulamise, kirjandusest mõtlemise ja vestlemise elamust valdkonnaüleselt: iganädalased kirjanduslikud teisipäevad hõlmavad nii ilukirjanduslike uudisteoste esitlusi kui kirjanduse ja mõtteloo klassika, kultuuriuuringute ning filosoofiliste ja loodusteaduslike teoste tutvustamist (nt Avatud Eesti Raamatu sarja teoste esitlused koos Ilmamaa ja Tartu Ülikooli Kirjastusega), tähtpäevi ja auhinnatseremooniaid (Betti Alveri testamendi täitjana annab EKLi Tartu osakond igal aastal üle poetessi nimelise kirjandusauhinna parimale debüütteosele, samuti oleme aidanud läbi viia ajakirja Akadeemia aastaauhindade tseremooniat). Tartu Kirjanduse Maja on ka linna kirjandusfestivalide (Prima Vista, Hullunud Tartu) üheks peamiseks sündmuspaigaks. 

Programmi peamiseks korralduspartneriks on majas tegutsev Utoopia raamatupood (MTÜ Puhas Leht). Iga kuu teisel reedel toimub ulmeõhtu, igal neljapäeval ka ulmekirjutamise töötuba. Oleme avatud nii linnakirjaniku pakutavate ideede, kirjanduslinna residentide esinemiste kui kirjastuste poolt omavahenditega majja toodud esituste paigutamisele programmi.

Lisaks kirjandussündmustele toimuvad majas ka kultuuriklubi Salong kontserdid, filmiõhtud, mälumängud (filmi-, teatri- ja rokkmuusikaviktoriin, välistudengite mälumängusari Quizalong!) ja peod, mis toovad majja nii uut publikut kui korraldajaid. Ühiselt teeme elava heli ja sõnaga tummfilmifestivali 20/20. Üha enam oleme majja toomas teatriprojekte.

Ajalugu

1922. aastal tõsteti eesti kirjanike seas päevakorda loodava kirjanike kutseühingu põhikirja projekt. Liidu asupaigaks oli projektis määratud Tallinn, kuid Johannes Barbarus ja Johannes Semper soovitasid kaaluda, kas õigem oleks Tartu. Punkti põhikirjas siiski ei muudetud ning 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanike Liit (algselt Eesti Kirjanikkude Liit) (EKL).

Algusaastatel põhjustas nimetatud põhikirjapunkt Tallinna ja Tartu vahel tihedaid vaidlusi. Kuna asukohana oli kirjas Tallinn, tuli ka juhatus valida Tallinnast, samas kui aktiivsem kirjanduselu oli sel ajal Tartus. Juba 1923. aastal ei saadud Tallinnas kokku koosolekute pidamiseks vajalikku hulka kirjanikke ning polnud ka kindlaid ruume. 1929. aastal hakatigi liidu peakoosolekuid korraldama Tartus, kuid juhatus jäi Tallinna. Asja raskendas seegi, et ajakirja Looming toimkond asus Tartus.

1927. aastal sätestatigi põhikirjas uue asukohana Tartu. Aastal 1929 seisis põhikirjas alljärgnev:

LIIDU ASUPAIK JA TEGEVUSPIIRKOND.
§ 3. Liidu juhatus asub Tartus; tegevuspiirkonnaks on kogu Eesti vabariigi territoorium.

Kindlaid ruume, kus koos käia, polnud alguses Tartuski. Peamiseks kohtumispaigaks olid kohvimajad, kus toimetati Loomingut ning kuhu on adresseeritud enamik tolleaegseid kirju kauaaegsele esimehele Friedebert Tuglasele.

1932. aasta detsembris ostis liit koos Eesti Kirjanduse Seltsiga Tartusse maja (siis aadressiga Aia 19, praegu Vanemuise 19), milleks saadi Kultuurkapitalilt 40 000 krooni laenu. Majja sisse koliti küll alles 1936. aastal ning lõplikult korda õnnestus hoone teha 1938. aastaks.

See, et Tartus saadi päris oma ruumid, ei lahendanud asukoha küsimust lõplikult Tartu kasuks. Juhatus jäi endiselt pendeldama Tallinna ja Tartu vahel ning erimeelsused jätkusid. Pakuti varianti pidada koosolekuid vaheldumisi mõlemas linnas; Juhan Sütiste leidis, et Tallinn võiks asutada oma osakonna. Henrik Visnapuu oli veendunud, et organisatsiooni võiks Tallinna tagasi viia.

1934. aastal loodi liidu alla Tallinna koondis ning seoses sellega täiendati aasta hiljem põhikirja. Nüüd seisis seal ka järgmine lõik: „Kohalikkude ülesannete täitmiseks võib Liit asutada koondisi teistes linnades. Koondise liikmeks võivad olla ainult Liidu liikmed. Koondise kodukorra kinnitab Liidu pääkoosolek.“

Ometi ei toonud ka see lahendust. 1936. aastal leidsid Tallinna koondise liikmed, et neil pole jätkuvate vastuolude tõttu mõtet EKLis jätkata, koondis tuleks ümber kujundada iseseisvaks organisatsiooniks. Pärast konflikti Kultuurtegelaste koja eelnõu pärast registreeritigi 1939. aastal iseseisev Tallinna Kirjanike Ühing, mille kõrval jäi aga tegutsema ka EKLi Tallinna koondis. Eesti Kirjanikkude Liit oli sisemiste heitluste tagajärjel 1939. aastaks kujunenud õigupoolest ainult Tartu kirjanikke esindavaks organisatsiooniks.

Tallinna ja Tartu kirjanike võitlusest sai esimese iseseisvuse ajal Vestmanni ja Piibelehe loo omapärane variant. Ajakirjanduses visati sel teemal ohtralt nalja, kirjutati följetone ja vesteid. See oli üks väheseid kordi, kui liidu uudised jõudsid suurelt ja silmatorkavalt ajalehtede esikülgedele.

Okupatsiooniaeg

Kui kogu vahetu sõjaeelse aja oli liidu asukohaks olnud Tartu ja seal elasid ka paljud juhtkonna liikmed, siis pärast Nõukogude anneksiooni 1940. aastal olukord muutus. Eesti Kirjanikkude Liit kuulutati likvideerituks alates 19. oktoobrist 1940. Uue, nõukoguliku liidu loomiseks määratud toimkond pidas koosolekuid vaheldumisi Tartus ja Tallinnas.

Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (ENKL) asutati 1943. aastal Moskvas. Eestis toimus esimene juhatuse koosolek 18. oktoobril 1944. Kutseühing alustas pärast paarikümmet aastat taas tööd pealinnas. Liit pälvis nõukogude võimu juhtidelt suurt tähelepanu ja liikmeskonna korrastamise kõrval tegeldi liidu üldise struktuuriga. Tartusse loodi 1945. aastal osakond, mida päris algul juhtis Paul Viiding ning kohe tema järel Erni Hiir, kes jäi osakonna eesotsa aastateks 1945–1960. Rohkem kui loovkirjanikke elas Tartus kirjandusteadlasi ja kriitikuid, kes arvati ENKLi liikmeteks ja kellest moodustati 1949. aastal kriitikasektsioon.

Kirjanike liidus oli olulisel kohal töö noorte autoritega. 1951. aastal teatati keskkomitee sekretärile muu hulgas, et Noorte Autorite Koondise (NAK) Tallinna liikmeid on 31, Tartus 26 (Pärnus 11, Viljandis 9). Stalinismi kõrgajal ehk 1952. aastal saadeti Tallinna Noorte Autorite Koondis vaikselt laiali, Tartu oma jäi püsima. 1968. aastal kõneles Tartu noorte juht Kalle Kurg koondise kohta, et üritusi palju ei tehta, loenguid kuulatakse ülikoolis – koos käiakse peamiselt selleks, et üksteise loomingut arutada. Samal aastal ilmusid noorte üheköiteline omakirjastuslik noortealmanahh „Marm“ (Peeter Ilus, Johnny B, Jüri Üdi, Kalle Isvan Eller jt) ja „Kolme mehe laulud“ (Juhan Tomingas, Peeter Ilus, Johnny B.), mis oli vormistatud justkui „Marmi“ jätkuna.

Pärast Erni Hiire lahkumist osakonna juhi kohalt 1960. aastal asus tema asemele Johannes Feldbach ning alates oktoobrist 1962 võttis juhtimise üle Kalju Kääri. Selleks ajaks oli Tartu kirjanike kohtumispaigaks saanud Õpetajate tänava otsas asuv endine Jüri Uluotsa villa. Aia/Vanemuise tänava maja oli 1940ndatel natsionaliseeritud ning 1950ndatel võttis selle üle Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tartu osakond.

Alates 1960. aastast korraldas Tartu osakond kevaditi teoreetilist konverentsi „Kirjandus ja kaasaeg“, mis jätkus väga kaua ja oli üha populaarsem. Avalikkus tundis seda sündmust Tartu kirjanduspäevade nime all.

Kirjanike liidu V kongressi eel 1965. aasta lõpus oli liidus kokku 109 liiget, neist elas Tartus 21. 1970. aasta lõpuks oli liikmeid 123, neist Tartus 24.

1982. aastal asus Kalju Kääri järel osakonda ajutiselt juhtima Tõnu Lehtmets ning samal aastal valiti järgmiseks juhiks Lehte Hainsalu, kes oli sel ametikohal aastani 1990. Nooremale põlvkonnale anti tollal teisigi kohustusi: kriitikasektsiooni juhtis ja Tartu kirjanduspäevi korraldas neil aastatel Peeter Olesk, NAKi juhtisid kordamööda Kalev Kesküla, Kajar Pruul ja Enn Lillemets.

1980ndatel tehti Tartus mälestusõhtuid ametlikult ikka veel tõrjutud kirjanikele, nagu Suits, Talvik, Ristikivi ja Masing, ja sel aastakümnel leidsid Tartu kirjanikud enda jaoks botaanikaaia, kus hakati kevaditi korraldama luulelugemisi, algul pigem noorte, hiljem ka nn päris kirjanike osalusel. 1985. aasta lõpul elas liidu 182 liikmest Tartus 29.

1989. aastal taastati Tartus, kust Nõukogude võimu ajal kõik sarnased institutsioonid Tallinna ära koliti, kunagine üliõpilasorganisatsioonide väljaanne Akadeemia (oli ilmunud Tartus 1937–1940). Kuigi Akadeemia oli olnud ja pidi taas olema laia profiiliga akadeemiline ajakiri, taastati see kui „Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus“. Peatoimetajaks valiti Ain Kaalep.

Taasiseseisvumine

1989. aastal nimetas kirjanike ühendus end taas Eesti Kirjanike Liiduks. 1994. aastal tagastati liidule pool mõttelist osa Vanemuise tänaval asuvast Kirjanduse Majast, 1995 taastati ka Eesti Kirjanduse Seltsi õigused majale. Peeter Olesk on meenutanud, kuidas käis maja ülevõtmine KGBlt 1991. aasta augustis: „KGB jättis maja maha nagu varast hoolimatu põgeneja. Ainukeseks „varaks“ oli sodi. Hoone oli lastud käest ja kogu kupatuse haldamispaberid laokil. Tema ja krundi ülevõtmisel anti ta valitseda Tartu politseile, kellel polnud teda vaja,– kuid kes pidi tagama, et peremeheta vara poleks ühtlasi ka valveta.“

Aastatel 1990–1993 oli kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat, 1993–1996 Heino Puhvel, 1996–2005 Janika Kronberg, 2005–2011 Berk Vaher, 2011–2014 Piret Bristol ja 2014. aastast tänaseni juhib osakonda taas Berk Vaher.


Ajalooülevaate koostamisel on kasutatud Katrin Raidi teost „Loomise lugu. Eesti aeg“ (2002), Sirje Oleski teost „Aegade lugu“ (2022) ning meediaartikleid.